Käisin välismaal puhkamas.

Vahelduseks ka üks mitte spordiga seotud postitus.

Olen juba pikemat aega plaaninud välismaal ära käia, mitte töö asjus, vaid nagu turistina või nii. Suured turismimagnetid soojad maad ja turistihotellid mind väga ei tõmba. See-eest suuri mägesi pole ma elusast peast näinud, pildi pealt paistab väga äge. Otsustasin neid siis lähemalt vaatama minna. Mitte nii päris mägironijaks, aga lihtsalt mõnda Euroopa mägisesse piirkonda. 

Eeltöö internetis näitas, et Austria on üks koht, kuhu tasub vaatama minna. Jaanuari algul aasta plaane tehes sai siis lubatud endale, et käin suvel Austrias ära. No ja kui teistele inimestele veel läbi häda võid mingit udujuttu ajada, siis endale ometi valetada ei tohi. Esimese hooga mõtli, et teen ise selle reisi kokku, et mis to siis ära ei ole, ostan umbe odavalt lennukipiletid, bronnin hotellid ja minek. Tegelikkus .... Mai lõpp hakkas kätte jõudma, mitte midagi ei olnud peale piirkonna, kuhu minna tahtsin. (mingisuguse turismigrupiga bussireisile ma ei tahtnud mitte minna). Piirkond, kuhu minna tahtsin, oli Salzburg ja selle lähiümbrus. Otsisin siis paar reisibürood, et laseks neil paketi kokku panna, vaatab mitu raha küsivad ja mida pakuvad. Peale mõningate päringute tegemist viitsis ja tahtis muga tegeleda Goadventure. Pakkumine sisaldas siis lennukipileteid, hotelle ja valikut ekskursioone. Hotelle soovisin saada ise kuni kolm ööbimiskohta ja mitte kõige odavamaid kohti, vaid häid hotelle. Kui läks trumm, siis mingu pulgad kah. Minna, siis ikka kogu raha eest, ei hakka koonerdama :) Ekskursse valisin 3 tükki, mis tundusid kirjelduse järgi kõige põnevamad. Mingi nädalakene meilide vahetusi ja pakkumine oli koos, raha makstud ja vajalikud papred käes, jäi üle reisi ootama jääda :) Püha üritus pidi algama 2. juulil. Reisi pikkuseks sai 7 ööd. Külastatavateks linnadeks Salzburg, Hallstatt, Bad Reichenhall (Saksamaal). Esimesed kaks valisin ise, viimane oli reisibüroo poolne pakkumine.

Frankfurti lennujaam

Tallinna lennujaam

Salzburgi lennujaam

1. Juulil kui kola kohvrisse viskasin, oli ikka väga tubli reisiärevus sees juba. Tallinna lennujaamas pidin olema 2. Juuli varahommikul, lend Frankfurti startis kell 6.05. Sealt alla tunni oodata ja edasi Salzburgi Mozarti nimelisse lennujaama. Kõik läks täitsa õlitatult. Frankfurtis tekkis mul korra arusaamatus, sest minu pileti peal oli lennul üks boarding time, lennujaama info näitas teist aega. Selgus, et piletil olev info pidas paika, sest lennuki peale viidi bussiga ja piletil oli selle stardi aeg, lennujaama infos aga lennule mineku viimane aeg. Õnneks istusin kohe õige värava juures, nii et tõrkeid ei tekkind.

Salzburgi lennujaamas jäid esimesed mäed silma ja mõistus kadus ära, hakkasin kohe pilte klõpsima. Mulje vist siuke, et mine tea kas rohkem on. Hiljem selgus, oli küll, esimesel päeval nigu vasikas karjamaal pildistasin kõike, mis silma jäi, tegin mõne tunniga üle 100 pildi ja fotoka aku tühjaks. Järgmisel 7 päeval tegin ülejäänud 300 pilti :).

Sõitsin trolliga (nr2) lennujaamast linna. Ostsin küll piletiautomaadist päevapileti, et äkki on veel tarvis sõita, aga hiljem asjasse süvenedes sain aru, et tegelt sõitsin jänest, sest trollis oleks tulnud see pilet mingist masinast läbi lasta, et aktiveerida või nii. Ma seda muidugi ei teinud, kus ma tean maalt ju, pole varem trolli näindki.

Olin miski 11. ajal Salzburgi kesklinnas oma seljakoti ja kohvriga. Hotell oli linnast väljas väiksemas asulas ja sinna sisselogimine hakkas kella 3-st, nii et sinna polnd mõtet seigelda. 

Esimesel päeval oli kohe üks turismiüritus Hop on Hop off Salzburg City Tour + Boat Cruise. Ma väga täpselt ei teadnud, mis asi see on, aga selge oli, et koos kohvriga sinna minna ei ole mugav, üritasin siis leida mingi hoiukoha sealt samast kus kõik mu ekskursid pihta hakkasid, sain esimese ürituse piletid ja info, et raudteejaamas on kohvrikapid. Tegelt ma oleks pidand seal ka trollist maha tulema, aga ei saand mina aru kuna to koht mööda lipsas. Aga õnneks oli 10 minti kõndimist ja saigi kohvri kappi ära panna 2.50 ja saad hoida kuni 24 tundi, aga kui vähem hoiad, siis tagasi ei saa midagi. 

Läksin siis kohe raudteejaamast oma Hop on bussi ja hakkasin linna avastama. Kaarti sain koos piletiga ja tegin juba hiilgama kiire plaani, kus maha hüppan ja kus mööda sõidan. Esimene mahahüppamine tuli paadisadamas, kus algas sõit mööda jõge. Treffasin nii, et pidin mingi 10 minti ootama. Aga kuna need minu paketti sisaldavad paadi sisetekil olevad kohad olid juba täis ja ma tahtsin ikka siva ära käia, siis pidin 3 eurikut juurde maksma, et saaks välistekile ja ikka selle reisiga kaasa. Läksin siis VIP järjekorda ja sain välitekile. Läks sõiduks. 

Paadis oli giidi jutt nii saksa kui inglise keeles, müra ja veekohin küll osa juttu puhus kõrvust mööda, aga aru sain, et Salzach on siis tõlgituna soola jõgi ja nimi tulnud sellest, et siin ennevanasti laia Euroopasse soola veeti. Ja kuna naabritel kõigil olla omal soolakaevandused olnud, siis veeti ikka päris kaugele, aga kuhu, see läks mööda. Jõgi oli päris kiire vooluga, seda märkasin enne paati tulekut juba, et jõgi kihutab siukse vungiga mööda, et annab ikka sama kiiresti käia. Sõitsime mööda jõge linnast välja ja tagasi, siis tegi paat valsi saatel ühe tantsu :) ja oligi sõit läbi. Sõit lõppes, hüppasin taas bussi ja järgmise mahaminekuni pildistasin läbi akna linna.
Järgmine mahaminek oli Schloss Hellbrunn, lisaks olid seal veel folkloori muuseum ja loomaaed. Muuseumi jätsin välja, loomaaias tahtsin ära käia. Ostsin mingi pileti, mis sisaldas lisaks sellele lossile loomaaeda ja jäin siis giidi ootama, pidi paari mindi pärast tulema. Tuligi umbes täpselt.

Läksime esimest trikiatraktsiooni vaatama, pandi meid sinna istuma ja küsiti kes räägivad saksakeelt, umbes pooled tõstsid käe. Siis küsiti, kes hablavad espanjooli, teine pool tõstis käe, siis küsiti kes inglise keelt, 5 inimest tõstis käe. Siis tundsin küll, et olen oma vähese inglisekeele oskusega ikka suuuuures vähemuses siin. Meil kästi siis seal järgmist giidi oodata, kes inglise keeles kõneles. Esimese trikiga veinilaua me muidugi nägime ära ja kui uus ingliskeelne grupp 20 mindi pärast tuli, siis see enam huvitav polnud.

Selle ja ka kõigi järgnevate trikkide point oli külastajad märjaks pritsida. Alati oli kuskil mingi krutskiga veeprits, mis ootamatult pihustama hakkas. Nigu ma aru sain, siis see tegelane (Markus Sittikus), kes selle elamise sinna ehitas juba tegi need trikid, et oma külaliste kulul veidi nalja teha. Lisaks oli seal maailmas ainulaadne mehaaniliste nukkude teater mitmesaja nukuga, kes ennast liigutada mõistsid. Ei saa salata päris huvitav tuur oli, kogu aeg pidi jälgima, et eriti märjaks ei saa ja no ma päris kogu giidi jutust ka aru ei saand. 

Tuur läbi, läksin loomaaeda. Suht pisike loomaaed, aga päris asjalikke elukaid oli seal. Igasugu mägilambad/kitsed elasid peaaegu nagu looduslikult, sest loomaaed asus ühe kalju servas. Siblasid ringi seal. Lõvi, pantrit ja veel mõningaid huvitavaid elukaid ma kahjuks ei näind, sest ilm oli kurja moodi palav ja nad olid oma urus peidus, aga muidu oli päris äge koht. mingid triibulise sabaga ahvid sahmisid seal niisama vabalt ringi, samuti paabulinnud. Kuskil oli üks siseruum, kus kah ahvid niisama jooksid. Hoiatus oli ukse peal, et mitte puudutada neid ja kohe mitmes keeles, tavaliselt sealmaal kõik hoiatused saksa või väga heal juhul ingliskeeles ka. Ju siis olid eriti ohtlikud 20 sentimeetri pikkused ahvelukad :). 

Pilte ma siin väga enam teha ei saand, sest nii fotoka kui telefoni aku olid suht kustumas juba. Ja aeg liikus ka kohutava kiirusega. Juba tiksus nii, et viimane see Hip-Hop buss läks linna poole ja pidin tolle peale jõudma. Jõudsin peale, see läks veel paarist kohast läbi ja hakkaski esimene päev õhtasse saama. 

Otsisin õige bussi (120) ja läksin oma hotelli otsima. Romantik Hotel Gmachl Elixhausen - Superior 4* Ei olndki väga keeruline, buss peatus peaaegu et hotelli ukse ees, sai tuppa sisse logitud, täitsa luks tuba vanniga ja puha :). Nälg tagus juba pikemat aega jalaga selga, läksin siis hotelli resturaani ja tellisin kala. Selle kalaga ka muidugi seik, mis meelde jäi. Tegemist siis söögiriista hämminguga. Algul laual oli neid julgem, kui oma roa ära tellisin korjati ülearused ära ja sealhulgas kõik noad, asemele toodi mingi noa ja tordilabida ristsugutis. Ei olnd ta kuskilt servast terav ega miskit. Kui kala ka kohale sai, siis oli mul isekeskis ikka nuputamist, kuda seda relva kasutada. Igatahes kõrval olevaid juurikaid sellega katki teha ei saand, samas korraga suhu pista oli ka suurevõitu. Nüüd ei teagi mis relv see oli ja mida ma täpselt sellega oleks pidand tegema. Kõht jäi kah veidi tühjaks, tellisin magustoidu ja kohvi peale ja siis väänati arve 51 eurikut. Päris kirves peab nentima, otsustasin siia järgmisel õhtal enam mitte tulla. Tuppa tagasi ja kuna reklaamis seisab, et hotellis bassein ja puha otsisin selle ka üles ja tegelesin natuke ujumisega. Olin seal ainuke sulistaja, oli isegi natuke imelik, kogu info saksa keeles muffigi aru ei saa :). Vaade basseinist oli muidugi super kuubis. Sai tükike istutud ja nuditud sedagi. Tuppa tagasi ja esimene päev õhtas. 

Teine päev pidin suht varakult linna tagasi jõudma ekskurss algas juba kell 9 ja 20 minti varem pidi kohal olema. Teiseks päevaks oli siis The Most Unique Sound of Music Tour and the Eagle´s Nest. Minu aru saamise järgi oli tegemist ühe tuuriga, mis pidi kestma umbes 4 tundi. Selgus, et tegemist on 2 eraldi tuuriga, mille kummagi pikkus oli 4 tundi. Nii et see 64 eurikut, mis ma selleks maksin, oli päris hea investeering. 

Esimene osa sellest oli "kotkapesa". See on hitlerile 50. sünnipäevaks kingitud majakene, mis on sisuliselt ainuke Hitleriga seotud hoone, mis sõjast alles jäi ja täitsa puutumata. Ehitis asub 1830 meetri kõrgusel mäe otsas. Kõigepealt on punkri sissepääs ja sealt edasi saab siis liftiga üles. Algselt ehitatud diplomaatilisteks kohtumiteks maja. Elada seal ei kannataks, sest mingeid magamistube ega muud sellist ei tehtud, ainult nõupidamiste koht. Selle hoone ehitamine nõudis ilmatu suure hulga raha, Hitler ise, kes olevat kohutavalt kõrgust kartnud, käis seal ainult 14 korda. Giid teadis rääkida siis, et kui hoone hind jagada külastuskordade vahel, tuleks 1 külastuse hind praeguses rahas 22 miljonit EURI. Giid lükkas ümber ka jutud, nagu see oleks ehitatud sõjavangide poolt. Selle ehitise tegid Itaalia insenerid ja vabatahtlikud hoopis enne sõda. Kõlab loogiliselt.
Giid oli paras humorist tegelt, esmalt ta teatas et andke andeks, et ta niipalju räägib, tööjuures olevat ainuke koht kus ta rääkida saab, kodus naine ei luba ja räägib ise. Siis kui ta rääkis Austrias sündinud kuulsatest inimestest, esmalt Hitler siis Arnold Schwarzenegger, tema kohta ei saanud ta mainimata jätta grupis olnud ameeriklastele, et te võite ta endale jätta, me ei taha teda tagasi. Neist kahest tegelasest ära rääkinud, teatas ta, et peale selle kõige on Austrias sündinud ka midagi head, Wolfgang Amadeus Mozart. Sündis Salzburgis aga kuna talle see linn mitte põrmugi ei meeldinud, siis ta põgenes sealt igal võimalusel ja seda väga tihti ei külastanud. Siis rääkis giid kuidas tal poeg teatas et hakkab ka Mozartiks, olla talle siis viiul ostetud. Aasta aega on harjutanud aga Viiulist tuleb kõike muud peale muusika, ja ta ei ole veel otsustanud kumma ta poodi tagasi viib. No ja üldse ta rääkis veel kõiksugu ajaloolisi seiku, ei jõudnud ma kõike meeles pidada ega aru saada, aga nalja sai ja reis oli lahe. Kotkapesas kohtasin ka eestlasi, oli neid kohe terve bussitäis suur hulk eakamaid inimesi Viljandist. Ajasin ühega neist mõne sõna juttu. Olid juba mõnda aega sõitnud ja suunaga kodo poole tagasi.

Esimeselt reisilt tagasi jõudes oli tunnike vaba aega ja algas kohe uus. Suveniiride ost lükkus järgmisesse päeva. Teine osa tuurist oli siis "Heliseva muusika" radadel käimine. Suurt palju ma sellest filmist ei tea, mingi nunn ja mingid lapsed ja ongi nagu kõik, film on nii pikk, et ma jõuan 2 korda enne magama jääda enne kui to läbi saab. Aga kuna see lugu on sealt alguse saanud ja Hollywood filmis selle seal piirkonnas, siis tehakse tuur, kus räägitakse filmist, tegelikust loost ja siis kohtadest kus film tehti ja kuidas ned filmis välja paistavad. Bussis lastakse filmimuusikatm, see oli küll tuttav. 

Aga no ühest kohast teise sõites nägi palju ilosaid kohti. Ja nagu filmidele kohane, selgus ka palju asjaolusid. Kohad, mida filmis kasutati, ei olnud suurelt jaolt tegelike sündmustega kooskõlas, lugu filmis ja tegelikkuses erines päris oluliselt. Kohad mis paistavad filmis ühes kohas, asuvad tegelikult hoopis mujal ja hooned, mis asuvad tegelikult erinevates linnades, on filmis kõrvuti jne jne. 

Kuna ma filmist suurt midagi ei tea, siis sesmõttes kaasa elada ei osanud, seega oli lihtsalt huvitav väljasõit linnast välja. Filmiga seotud kohtadest jäi pildile 2 mingi pungalo mis olevat pöördelise tähtsusega ja kirik kus muinasjutule kohaselt olid pulmad. Aga palju ilusaid vaateid, mis silma jäid, ei olnud põrmugi filmiga seotud. Sel reisil hakkas ka kohalik tavailm oma nägu näitama, vihmapilved kogunema jne. Hommikupoolne selge taevas ja kauge nähtavus pidi olema erand, mille üle iga turist võib tänulik olla, sest seda eriti tihti ei treffa. Teine päev sai siis korraldatud osas ühele poole, asusin linnas ringi vaatama ja söögikohta otsima. Avastasin tõsiasja, et see hotelli restoran polnud sugugi kallim, igal pool oli hinnatase sama mingi 20 kuni 30 euri eest sai prae ja no muu kola juurde. Panin põhja kuhugi restosse maha ja tellisin seekord mingi lihasema tüki. Hind oli küll sama, aga vähemalt praad oli nii suur. et andis sisse ajada. Kokkuvõttes igatahes soodsam kõhutäis kui esimesel päeval. Hotelli tagasi ujulast läbi ja kotile, oligi teine päev õhtas.
 

Kolmas päev oli siis õhtuse väljasõiduga, sõitsin ikkagi kohe hommiku linna ja asusin linnaga tutvuma ja suveniire ostma. Vaja oli ära garanteerida, et ikka tagasisõidu kohver oleks raskem. Laps saaks kätte oma nõutud kingid ja ise täiustaks oma külmkapi magnetite pisikest kollektsiooni. 

Salzburgi vanalinn on ikka täitsa äge, mulle meeldis. Tutvusin siis ka muude linnasiseste vaatamis-väärsustega, jalutasin kuhu vähegi ligi pääsesin. Salzburg olevat kunagi olnud täitsa iseseisev riik või nii ja seal piiskopid valitsesid seda. Igaüks neist ehitas muutku kirikuid nii, et neid oli seal linnas ja lähiümbruses siis umbes 100 tükki. Esialgselt ei olnud ma sugugi kindel, kas õnnestub ka linna visiitkaarti kindlust külastama minna. Ja nii pool kogematta ühest mäest ja teisest mäest üles jalutades olingi kindluse värava taga. Siis ei jäänd üle muud kui sisse minna. 

Lugusi ja legende oli seal kindluses kuulata ja imestada külluses. Üks neist legendidest pani ka aluse Red-Bulli sünniks. Nende peakontor asub ka ühes Salzburgi lähedases väikelinnas ja seal töötab umbes 500 inimest seal asulas minu mäletamist mööda elas umbes 700 inimest. Pole paha.

Kolmanda päeva ekskursioon viis meid Salzburgi lähiümbrusesse mägede ja järvedega tutvuma. Giid oli jälle paras huumorikooli läbinud. Pärit Londonist, leidis sealt mingi Austria tütarlapse, tuli sellega Salzburgi vaatama, armus mõlemasse nii ära, et koliski sinna. Väitis, et austerlased on muidu väga toredad ja sõbralikud peale tema naise muidugi :). Sõidutati meid linnast välja, näidati sügavaid järvi ja kõrgeid mägesid. Giid muidugi teatas, et ei need siin ei ole eriti sügavad järved, et umbes 120 kuni 150 meetrit.

Ühe järve peal saime ka natuke laevasõitu. Sel päeval valmis konkreetne idee, et siia peab kunagi veel tagasi tulema. Ja siis juba suurest linnast välja nende samuste ja loomulikult ka mitmete teiste järvede äärde rattaga sõitma, mägedesse matkama jne. Sel 4-tunnisel ekskursil näidati väga palju kohti, kuhu tahaks ka lähemalt kaema minna, aga praegu ei jätkund selleks mahti ja võimalust.

Osaliselt kattus meie seekordne sõit selle heliseva muusika sõiduga. Paar asulat, kus peatusime olid samad, aga seekord räägiti muudest asjadest ja juhiti tähelepanu muudele seikadele, nii et sama koht aga ikka huvitav.
Kolmas päev selle reisiga lõppeski, kell oli suht palju, vaatasin kohalikus kaubandustänavas ringi, sõin gebaabi ja kobisin hotelli ära. Õhtane ülesanne oli veel kodinad kokku panna, sest neljas päev tõi reisimist Salzburgist edasi Hallstatti.

Neljandal päeval siis kohver järgi ja bussijaama. Hallstatti jõudmiseks tuli sõita esmalt bussiga, siis nats rongiga ja päris lõpus veel natuge väikelaevaga. Asub see linnake ühe järve ääres, mäekülje peal ja on väägade pisike. Giidi jutu järgi 70 aastat tagasi sinna veel autoga ei saanudki, ainuke võimalus oli laevuke. Mulle see linn meeldib, sinna kohale jõudes minu plaan siia kanti tagasi tulla veel rohkem võimendus. See koht lõi kui nuiaga pähe ja lummas ikka täiega ära. Otsustasin uueks reisiks raha koguma hakata. 

Seal mul mingit kohustuslikku programmi ette nähtud polnud ja need peaaegu 2 päeva seal viibimist pidin ise sisustama. Kola õnnestus kohe hotelli ära visata ja läksin siis olukorraga tutvuma. Hotellist sain ka mõned vihjed, mis siin kaeda om. Soolakaevandus, jääkoopad ja mingi five fingers. Esialgu väga ei süvenenudki, viimased 2 asuvat 5 kilti linnast välja. Võtsin suuna soolakaevanduse poole. 

Soolakaevandusse pääsemiseks tuli enne umbes 1300 meetri kõrgusele mäe otsa saada, et sealt siis kaevandusse minna. Üles viis siuke rongi moodi elukas, rööpad alla ja kindel jalgealune. Samasugune oli ka Salzburgi kindluses, aga siin oli ikka natuke pikem sõit, võttis ikka mõne minuti. Seal oli veel veidike ronimist ülespoole ja siis koguti grupp kokku, anti kaitseriided selga ja mindi giidi juhtimisel siis kaevandusse. 

See oli ka tegelikult töötav kaevandus, aga üks osa sellest oli muuseumiks tehtud. Pole ma varem ka nii sügaval maa sees käinud, nii et oli päris huvitav. Ühelt tasandilt teisele laskumiseks olid puust liumäed ehitatud. Ma ei saandki täpselt aru, kas ka ajalooliselt vist kasutuses olnud mingi analoogne asi. Igatehes ühest alla lastes mõõdeti su liikumiskiirust ja tehti pilti, pärast said selle pääslast 5 euri eest ära osta. Väga hea pilt tuli välja, nii et kulutasin oma viieka.

Kiiremad ja kogukamad tüübid said selle liumäe peal ikka 30 kilti tunnis kätte. Pole paha. Kahju, et ta nii lühike oli. Igatahes täiesti ootamatult siia sattudes olen ma väga rahul, et otsustasin kaevandust külastada. Väga positiivne elamus ja soovitaks igaühele. Neljas päev oli selle üritusega õhtas, käisin hotelli restoranis söömas. Siin olid juba tunduvalt mõsitlikumad hinnad ja mingi 30 euri eest sai kõhu korralikult täis.

 Viies päev mingit kindlat plaani ei omanud. Korra välgatas mõte, et üritaks ratta rentida ja sinna jääkoopasse minna, et 5 kilti maad rattaga paras. Esialgu plaanisin sealt samast linna lähedalt natuke mäe otsa rännata. Kõndisin "linna katusele" ja nautisin vaadet. Ja siis hakkasin mööda järve kallast liikuma, endalegi ootamatult oli järsku viide, et 3 kilti sihtpunktini. Siis enam tagasi ka ei läinud ja ikka edasi.

Varsti olingi mägesi vahtides kohal. Dachstein-salzkammergut. Selle kogu ürituse külastuse eest küsiti 40 euri, natuke kahtlesin, et kas tasub maksta. Teiseks mina, kes ma kohutavalt kõrgust kardan, ei kujutanud eriti ette ennast selle kaablite otsas rippuva korviga üles sõitmas. Kõik see tundus piisavalt õudne ja selle õudsa mõtte ajal ostsingi pileti ära. 

Astusin sellesse kaablikärusse.Väga moodne relv nagu linnaliini buss aind, et ripub trosside otsas. Veidike kõigutas kui oma tugipostist mööda sõitis, aga muidu väga sujuv sõit. Esimesele platvormile sõit õnnelikult läbitud. Seal sai külastada Mammutikoobast ja Jääkoobast. Minu pilet sisaldas mõlemaid. Praeguseks tean siis ütelda, et no pm olid nad ju mõlemad huvitavad vaadata, aga reaalsuses olid nad täpselt samad asjad. Lihtsalt seal mammutikoopas ei olnud jääd. Ja no mammutit seal ka ei olnud. See oli lihtsalt üks väga vana koobas, mille vesi ja muud geoloogilised muutused on tekitanud. Jääkoobas oli väga äge, see oli siis eelmisele sarnane koobas, mis oli jääd täis kasvand. Sai näha jäämäge ja 23 meetri paksust jääd. Siin oli õnneks ka ingliskeelne giid, nii et oli huvitav. 
Mõlemad koopad külastatud, sõitsin kaablikäruga järgmisele kõrgusele 2100 meetrit. VÕIMAS. Osad pilved olid minust all pool mõni ka ülevalpool. Madalates ja varjus kohtades oli lumi, tegin pisikese lumememme, vaade oli võrratu, pilved veidi segasid kohati ja maad ei näinud. Tahtsin Hallstatti linnast pilti teha, aga pilv tuli ette, ei saand :). 

See oli super lahe, seal oli palju matkaradasi ja vaateplatse, lebotamise platse, pikniku platse jne jne. Mul sai jälle aeg otsa, viimane kaablikäru hakkas alla ära minema ja ma ei saandki igal pool kus oleks tahtnud, jalutada.
Seal oli 2 põhilist vaateplatvormi. Üks mäe otsas kindlal maal, seal ma muidugi käisin vaatasin ja pildistasin, aga teine oli kalju serva pääl 5fingers. Selle serva päält läks vaade otse alla 400 meetrit. Sinna peale ...... proovisin ma minna, aga ta põrand paistis läbi ja kuigi kaugele ei jõudnud, tahtmine oli, aga jalad ei kuuland sõna. Proovisin siit ja sealt poolt üle 4 sammu ja 5 sekundi ma seal olla ei suutnud. Aeg hakkas ümber saama, läksin selle sõidumasina juurde tagasi ja sõitsin alla. Allasõites kohtasin taaskord eestlasi. Seekord oli Pärnust pärit perekond, kes automajaga juba jaanipäevast saati ringi sõitsid. Hallstatt oli nende ümberpööramise punktiks, sealt plaanisid mingi 5 päevaga Eestisse jõuda. Pakkusid kaasmaalasele küüti ja viisid mu Hallstatti linna tagasi.

Õhta veetsin restoranis istudes ja vaadet nautides, seda olekski vist võind vahtima jääda, aga reisiplaan nägi ette, et homme on siit linnast minema sõit. Järgmine koht asus omadega Saksamaal ja sinna tuli sõita 3 rongiga sealjuures ka Salzburgist läbi. Valida oli ka üks jupp bussiga vahepeal, aga otsustasin rongi kasuks. Nagu hiljem selgus, siis finantsiliselt halvim valik üldse.

Kuuenda päeva hommik algas siis kohvri pakkimise ja laevukese peale minekuga, Hallstattile lehvitamine ja siis rongiga minema. Esimene osa rongisõidust oli juba tuttav, ainult et teistpidi ja natuke rohkem maad. Nägin veel palju super lahedaid järvi, jõgesi ja mägesi. Kohas, kus pidin ümber istuma, oli raudteejaama remontimine käsil ja piletiautomaati ei leidnud. Rongini oli 10 minutit, lõpuks ikka ühe sain ja ostsin pileti, küsiti 40 euri kopikatega. Maksin ära, tormasin rongile. Siis vaatasin, et imelik, sihtpunkt on hoopis Viin, Salzburgi asemel. To aga hoopis teisel pool ja kuradima palju kaugemal ja üldse ei taha ma ju sinna minna. 
Õnneks tundus rongi suund õige olevat ja olenemata piletist paistiski, et saan õigesse kohta. Ainuke jama oli selles, et pilet oli vale. Või no ma vähemalt arvan, et oli vale. Ma küll valisin automaadist sihtjaamaks Salzburgi, aga kahtlustan, et eelpool aparaati kasutanud tegelased seal midagi susserdasid, siis katkestasid ja läksid minema. Kokkuvõttes oletan, et midagi läks valesti. Ei tiagi kuda ma selle pileti kontrolöriga oleks asjad ära klattinud, seal tõenoliselt oli mul ju kallim pilet, ehk poleks hullu juhtunud :). Õnneks kontrolli ei tulnud ja Salzburgis ostsin pileti kassast lihast ja luust inimese käest. Seegi teatas mulle, et järgmine rong läheb 5. teelt. Kõnnin sinna ise, vaatan tabloo peal ja minu reisiplaani järgi peaksin jõudma ka 1. teelt väljuvale rongile, kõndisin 5 ära seal ei olnd midagi. Läksin esimesele, kus rong ootas, istusin sisse ja see hakkaski suht kohe sõitma ja tundus, et ka õiges suunas. Varsti olingi sihtpunktis Bad Reichenhall. Panevad ikka nimesi kohtadele, kudagi ei suuda hääldada ega kirjutada seda. Pangu midagi lihtsalt, näiteks Elva või Keila või midagi, aga kus sa tollega. Linnakesel endal polnud väga vigagi. Raudteejaamast hotellini oli väike suts jalutada. Üles leidmisega raskusi polnud. Selle kalli rongipiletiga seoses olin ma muidugi veidi pahura võitu ja iga asi ajas närvi :).

Hotell oli uhke, isegi mu jaoks veidi liiga uhke vist :). Mis mul jälle närvi püsti ajas, oli see, et toas wifi oli tasuline. No tule taevas appi kiviaeg :). Viskasin siis kohvri tuppa ja läksin linnaga tutvuma, et järgmiseks päevaks tegevust leida. Selle linna kohta oli mul kõige vähem infi üldse. Paistis siuke kaubanduse linn olevat rohkem, üks ilus park keset linna, suht mitu purskaevu ja kahel pool päris kõrged mäed. Otsustasin järgmine päev mingi mägimatka teha, paistis tähistatud radasi olevat, aga mingit kaarti, mida kaasa võtta, ei leidnud.

Einestasin ühes linna restoranis snitsliga, suht hästi sai kõhu täis. Inglise keelset menüüd kellegil ei olnud siis üks tütarlaps üritas mulle selgitada, mis on mis. Läksin hotelli, üritasin sealset basseini külastada, aga selleni jõudmine nõudis peaaegu, et suuremat sorti seiklusi ja koht ise jättis sügavalt soovida. Seal oli isegi saun. Leilisaun oli ehitatud nii, et lava oli ühes toa servas ja keris teises nii et lavalt leili visata ei saanud. Pidi maha ronima. Istusin seal minuteid 5, hakkas kergelt leige. Rohkem ei viitsind ja kõndisin minema. Pugesin põhku ära, sest järgmine päev tõotas tulla jalutuskäigurohke.

Seitsmes päev ajasin siis suvise vormi selga ja läksin mägede poole. Valisin ühe raja, mis minu info järgi pidi mäe tippu 1400 meetri kõrgusele viima. Kogu info igal pool muidugi puhtas saksa keeles. Halligi ei saa aru.

Sama raja oli õnneks ka mingid kohalikud valind ja juhtpositsioonil paistis mingi teadjamees olema ja vantsisin siis nende järel.
Õige pea olime linnast kõrgemal ja linnake oli kui peopesal.Natuke veel edasi ja siis selgusid nende saksakeelsete siltide tähendused altpoolt. Nimelt oli toimunud väike varisemine ja edasi enam ei saanud minna, või no oleks saanud, aga veits kobedama varustusega kui mul seljas ja jalas juhtusid olema. Teadja onu arvas ka, et minu jalatsitega on parem tagasi pöörduda ja tagasi pöördusid nad ise ka. Mis siis üle jäi, läksin tagasi alla. kõndisin linnas, otsisin uut tegevust. Peaaegu pidin juba käega lööma ja minema hotelli ära, istuma sealsesse privaatsesse parki, lugema miskit raamatut ja ootama järgmist päeva, mil kodusõit plaanis oli. Siis pool kogemata, mingeid vihjeid selle kohta ei näinud, sattusin turistiinfopunkti. Ja seal oli matkaradade kaarte. Ja otse loomulikult puhtas saksakeeles. Aga no kaart on kaart. Selgitused küll arusaamatud, aga kaarti ma ikka mõistan lugeda. Valisin ühe matkaraja mis pidi umbes 5 tundi kestma ja asusin teele. Turismiinfo töötaja veel teatas, et ei see ei ole väga raske rada.   

Restoraniga mägi

Tagantjärgi tarkus, et ega ta vist ise ka täpselt ei teadnud. Sihtpunktiks oli siis ühe mäe otsas asuv restoran. ja siis teistpidi tagasi, kõrgus sihtpunktil oli mingi 1700 ja peale meetreid. Linnast seda mäge vaadates ei oleks ilmaski arvanud et sinna kuidagi otsa saab. Hakkasin minema, siis ka veel ei uskunud, et see seal päris üleval on. Üle poole maa oli käidud, siis sain aru et vist on jh. Jõudsin täitsa üles välja ja mets lõppes ära, siis sain aru oi kuramus kui kõrgel ma olen.
Nagu ma juba mainisin, kardan ma kõrgust ja seal mäeladvas ronides sai vahepeal küünte ja hammastega maapinnast kinni hoitud. Sihtpunkt asuski kohe päris ladvas. Olin juba mäe ladvas ja nägin sellest mäest lausa üle, aga hirm oli nii suur, et kogu aeg pidin kuskilt kinni hoidma, nii et ega ma väga pilti teha ei saandki :)

Jõudsin peaaegu kohale. Ma küll sihtpunkti veel ei näinud, natuke oli ronida, aga olukord läks nii keeruliseks, et minust sai hirm võitu. Jõudsin mingi kivi otsa hirmu maha surudes ja vaatasin sealt siis järgmist raja märki. See asus kohas, kus oli mingi 30-40 sentimeetri laiune rada mäe külje peal, kus oli suht otse alla sõit mööda kivist järsakut, seal ma tunnistasin endale kõva selge häälega, et sinna ma küll minna ei julge. Praegu mõtlen, et oleks pidand tõestamiseks pilti tegema, aga no ei olnud siis selleks mahti ega ka vabu käsi. Mõlemad tegelesid millestki kinni hoidmisega. Igatahes nägin ma sealt teiselepoole seda suurt mäge, mingis kohas tegin ka telefoniga pildi, aga vasta päikest sai teine veidike hägune. Pöörasin siis otsa ringi ja tulin alla tagasi. Kusjuures üles minnes ma mõtlesin, et see on nii kirves rada, et loodan, et teistpidi allaminev on lihtsam, siit küll tagasi ei tahaks minna. aga alla minnes polnud nägu vigagi, hullem jäi ju seljataha. See oli rohkem nagu jalutuskäik veits ebamugavas pargis :).

Hotelli tagasi jõudsin, oli juba õhtuõgimise aeg. Istusin hotelli restorani, nautisin viimast puhkamise päeva ja kuulasin elavat muusikat. Mul oli veel mägilase joodeldamine kuulmata, seal kuulsin ära. Muusik joodeldas mis jaksas.

Kaheksas päev oli ette nähtud koju tagasi sõitmiseks. Lennuk startis Salzburgist õhtupoolikul ja pidi Tallinna jõudma 23:55. Panin kaunist Saksamaa linnakesest Salzburgi poole teele, et seal siis veel veidi ringi vaadata enne ära minekut. Jõudsin juba kell 10 Salzburgi, sest vaatasin oma käekella, aga see oli eesti ajas, nii et panin tunnikese varem minema kui esialgu plaanis oli. Ilm oli ilus, istusin veidike siin ja veidike seal, nautsin ilusat parki ja vaateid, jalutasin veel veidi mööda vanalinna. Maiustasin jäätisega ja otsustasin siis lennujaama poole kõndima hakta.

Hakkasin liikuma mööda trollimarsruuti, et siis iga hetk kui ajast või jõust peaks puudu tulema, saab trolli peale istuda. Aga ei tulnud. 1tund ja 45 minti ja olingi lennujaamas. 15 minti oleks kokku hoidnud kui oleks taiband õigel ajal üle tee minna. See on siis enne lennujaama alust tunnelit, pärast ei saa kudagi.

Nats veel lennujaamas passimist ja olingi lennukis Franfurti poole. Frankfurdis toimus ümberistumine Tallinna lennule päris kiiresti, õnneks jõudis esimene lend 15 minti varem kohale, muidu vist poleks jõudnudki. Ja varsti paistiski Tallinn. Mõni mint enne õiget kella olin juba lennukist väljas ja kohvrit ootamas. Aga no mida ei tulnud, oli kohver. Ootasin siis kuni transpordi lint kinni pandi ja läksin koos ühe teise tüübiga kaebama kohvri puudumise üle. Ta oli ka kogemata kombel sama marsruuti lendamas. Ja saime siis teada, et kohver jäi Frankfurti. Säh sulle saksa täpsust. Kohvri ümber transamiseks oli küll umbes täpselt 50 minutit aga ei jõutud. Nii et läksin siis oma käsipagasiga kodopoole ära, kohver lubati järgi saata kui kohale jõuab. Õnneks oli veidi nänni lapsele ka käsipagasis, nii et sai ta esialgsed soovid rahuldatud. Auto oli ka lennujaama parklas täitsa alles ja sõitsin kodo ära.

Kohver laekus siis ülejärgmisel päeval Gargobussi terminali. Sain selle ka sealt tunni ajase hilinemisega esialgselt lubatust kätte. Ja kui sellega tagasi koju jõudsin, siis sai reisi täitsa lõppenuks lugeda nii enda kui kohvri jaoks.

Selle tohutu pika plära kokkuvõtteks ja järelduseks saan ütelda:

Esiteks kindlasti lähen korra sinna piirkonda tagasi. Nüüd tean juba täpsemalt, mida ja kus teha tahan.
Teiseks, fotoka peab uue ostma. Kaart saab täis ja akud tühjaks ja käima läheb ta nii kaua, et kui bussiga sõidad, siis seni kui ta käima jookseb, on mägi, mida pildistada tahtsid juba möödas. Ja mägi ei ole telefoni post, et suts ja läbi. Rongiga sõites ei tasu üldse mõelda pildistamisele.

Giidiga reise tasub ka igal juhul võtta, saab palju targemaks ja kordades põnevam kui ilma.

Võimalusel tasuks erinevaid matka ja muid kaarte enne niipalju kui võimalik kokku nihverdada, sest kohapeal ei pruugi neid leida lihtsalt. Muidugi kui keegi leiab Eestist mingi pädeva Austria kaarti, võiks märku anda. Mina ei leidnud enne reisi kuskilt.

Eks ole veel üht koma teist, mida järgmine kord meeles pidada, aga esimese, puhtas üksinduses ja omal käel reisimise kohta, läks mul super edukalt ja ei kahetse mitte sentigi sellest 1800 eurist mis ma sinna kokku sirgu lõin. (Kui siis õigepisut seda kuradi kirvest rongipiletit :) )