Seekord oli mul enne sõitu väga kuri plaan, jõuda Elvasse ajaga 5:35. Minu eelmised ajad olid 7:52 ja 6:42, nii et see oleks olnd päris kõva samm edasi. Samas tempos aega parandades oleks 3 aasta pärast esikümnes :).
Suure kurja eesmärgi täitmiseks sai isegi plaan koostatud kuhu vaheaja punkti mis kellaks ma jõudma pean. Suutsin need ajad isegi meelde jätta ja püüdsin ikka jälgida, et kui palju ees või maas. Aga sellest täpsemalt veidike hiljem.
Lühidalt öeldes oli sel aastal väga head maratoniolud. Ilm näiteks peaaegu et super. Mõni kraad külma, tuult ei ole, oli puudu veel vaid päikesepaiste. Starti minna oli kohe päris mõnus. Ei pidanud pabistama kas nina peast ära külmub nagu seda 2 aastat tagasi, või siis et kohale saabuv lumetuisk su rajalt minema pühib nagu eelmisel aastal. Stardigrupp oli ka seekord nii, et seljataha jäi neid veel lausa 3 vist. Seda peamiselt suure osalejate arvu pärast. Eelmisel aasta oli stardinumber väiksem, seljataga startijaid oli aga kõvasti vähem. Lumeoludest ja omadustest ei osanud stardis veel suurt midagi arvata. Paar päeva enne sõitu hirmutati igatahes väga ära jutuga rasketest määrdevalikutest. Kes soovitas kliistrit panna ja kes ei tea mida veel nende suuskadega peale hakata. Võtsin riski, usaldasin pidamise kohalt ametlikku määrdesoovitust. Libisemine sai pandud see mis kodus oli ja temperatuuriga sobis. Ma ei hakanud stardis isegi proovima et kui hästi suusk peab või libiseb. Otsustasin et lähen starti roosa ja rõõmsana ja kõik probleemid lahendan rajal.
Ja siis ta algas, kell 9.00, stardipauk lasti jahipüssist aga kuna helikopter tiirutas, siis seda ei kuulnud. Aga kui järsku läks hirmsaks liidrite taga ajamiseks, siis oli selge, et start on antud ja tuleb kihutada. Kui nüüd päris aus olla siis startides 13 stardigrupist, on esimesel kilomeetril liikumine just mitte kihutamine. Seekord läks niigi päris hästi, sest peale stardijoont ma vist ei pidanud päris seisma jäämagi, esimesel tõusukesel küll keegi astus suusapeale ja tekkis seisak aga see selleks.
Siinkohal tahaks keskmisele eestlasele kohaselt natuke vinguda ka. Kellele vingumine ei meeldi, jätke see lõik vahele. Nimelt suur hulk rahvasportlasi otsustas ühe jupikese maad rajalt ära lõigata. Üks "spetsialist" pani ees ja muidugi kohe kari järele. Ma ei vingu seepärast, et hulk rahvasportlasi must mööda trügis vaid pigem sellepärast, et nad lõikasid rajalt ära ühe kitsa ja ebamugava tõusu ja sellele järgneva suure laskumise, mida suure rahvaga on raske läbi sõita. Samas tekitasid nad rajale tagasi trügimisega päris korraliku ummiku. Eriti põhjusel et rajale tagasi trügides otsustas osa neist sinna horisontaali visata suusad ja kepid risti-rästi raja peal. Olgem ikka viisakad ja sõitke mööda märgistatud rada. Võidelge oma paremad kohad välja rajal toore jõu ja suurepärase tehnikaga, mitte lõikamisega. Korraldajad võiks sinna lõikamise kohalt tagasi tuleku peale aia panna. Nii, nüüd sai ving läbi.
Nii tasapisi suure kollektiivi jõul rühkides saabuski Matu TP. Kurja plaani kohaselt pidin sinna jõudma 10:00, jõudsin 10:05. Jõin mustikajooki, ajasin selle väikse hilinemise stardis trügimise kaela ja otsustasin järgmisel lõigul kaotatu tagasi võtta. Ülbe lubadus kui arvestada et Harimäe tõus oli kohe tulemas. Samas peale tõusu tuleb ju langus ja sealt on seda umbes 3 kilti.
Peale Matu TP-d on vist esimene lõik kus saab natuke lahedamalt sõita, sest kogunenud grupid lagunevad teed ja mustikajooki juues ära. Samas läheb kohe ka tõusude võtmiseks nii et minu arust on seal juba täitsa mõnusalt sõiduruumi. Harimägi saabus nagu alati ootamatult. Minu loogika järgi peaks torn olema ju mäe otsas aga ometi tulin ma torni juurde paaris tõugetega. Nii et too raskem rühkimine oli tornini jõudmiseks juba enne tehtud. No ja sealt edasi on lausa lust ja lillepidu. mingi paar korda tuleb algul lükata, miski küngas on seal jalus, aga siis läheb laskumisasend sisse ja peaaegu 3 kilti. Vahepeal tuleb küll mõned korrad lükata. Kuigi kui suusk libiseks paremini, vist saaks 3 kilti järjest kükitada. Siin laskumisel sain ka aru, et suusk eriti ei libise sest kõrvalt kihutasid paljud mööda.
Ande TP ja kell 11:07 oleks võinud olla 11:00 nii et olin veel 2 minti kaotanud. Ei lasknud väga pead norgu, sest enesetunne oli hea ja taaskord oli plaan kaotatu tagasi teha. Ma tagantjärgi ei saa küll aru kust ma selle ülbuse võtsin. Peale andet läheb suht stabiilseks rühkimiseks. Sest rada ju vaikselt kerkib kuni Peebuni välja. Rühkisingi siis Pidamine oli päris hea ja nagu väga palju möödujaid ei olnud.
Peebu TP. Sõites siia olin juba natukene reaalsusele jõudnud et mu "kuri plaan" hakkab vist põruma. Plaan jõuda Peebule kell 12:25, tegelikkus oli 12:48. 23 minti kaotust tagasi sõita minu suurepärase vormiga tundus rohkem ime kui reaalsusena. Käiku läks plaan B, mitte rohkem aega kaotada ja saada vähemalt aeg, mis algab numbriga 5. Lasin veits suuska ka määrida, sest kippus tõusudel tagasi andma ja kimasin edasi. Peebult Paluni pidavat raja üks kergemaid lõike olema, ma ei tea, minu jaoks oli see üldse kõige raskem lõik. Jalad olid kuidagi kinni ja jõud otsas. Peab tõdema, et see on iga aasta nii olnud. Esimesel aastal kestis see piin muidugi lõpuni välja. Sain umbes 2 kilti Peebult välja kui kihutas must mööda esimene lühikese raja sõitja. Pani siukse vilega et tule jutt oli taga. Vaevalt jõudsin numbri ära näha.
Palu TP, plaan nägi ette siia jõuda 13:05. Tegelikult näitas kell 13:37. Nii et mu kaotus oli veel mingi 9 minti kasvanud. "Kuri plaan" oli siinkohal purunenud ja tugevas ohus oli plaan saada 6 tunniga hakkama. Siin punktis sai puljongit, see maitses nagu eluveena. Siin sain lehvitada nii tuttavatele pealtvaatajatele kui ka tuttavale söögijagajale ja läks edasi kihutamiseks. Helenurme ootas.
Hellenurme TP-sse jõudsin kell 14:24, oleks pidanud jõudma 13:45. 7 minti kaotust juures nagu sipsti. "Kurjast plaanist" olin juba niipalju maas, et tolle kohaselt oleks pidanud finiši lõhna tunda olema. Alla 6 tunni kohale jõudmiseks oli aega 35 minti aga sõita veel 9,5 kilti. Nii et karm reaalsus ütles et unusta ära. Püüdmiseks läks juba eelmise aasta aeg - 6:42. Ega ma Hellenurmest üritasin kiiresti läbi minna rabasin mustikajoogi ja puljongi ja "kimasin" edasi.
Kohvipunktis ametlikku ajavõttu pole, aga piilusin kella ja see oli 15:08, nii et 6 tundi oli täis ja nats alla 4 kilti sõita. Panin viimase eesmärgi saada aeg alla 6:30, laksasin kohvi ära, kogusin kogu jõu riismed mis veel jäänud olid ja kihutasin minema. Ja nagu kõikidel võistlustel, siis need VIIMASED KILOMEETRID ON PIKEMAD. Enne viimast kilomeetrit lasin korraks selja sirgu, et siis finišisirgel oleks jõudu tuusa panna ja paaristõugetega üle joone kihutada. Viimane S kurv ja lõpp paistis. Isegi oma kehva silmanägemisega nägin, etaeg tablool ei ole veel 6:30. Andsin siis paaristõugetega minna nii kuis jõudsin lähemale jõudes nägin, et 6:28. Andsin veel viimased lükked ja peale lõppujoont plärtsatasin selili maha. Ma olen alati tahtnud seda teha aga seekord tuli kogemata. Ajasin kargu alla vaatasin üle õla - 6:29, olin kuradima rõõmus. Läksin hingeldasin aia najal ja siis loivasin juba medali ja asjade järele.
Supp söödud, läksin diplomi järele ja sain teada et ajaks oli 6:28:36.6 ja esialgseks kohaks siis 5533. Olin küll selles mõttes pettunud, et "kuri plaan" läks pea tunniga lõhki aga samas rõõmus, et eelmise aasta aeg sai üle sõidetud. Põnev on see et eelmise aasta aja sõitsin 14 minutiga üle, aga eelmisel aastal oli kohaks 4392 nii et seekord 1141 kohta tagapool. Ei tea kuda see järgmise aasta stardinubrile mõjub.Taastumisest niipalju et läks päris hästi. Tavalist liikumisvõimetust ei tekkinudki. Nats valutas siit ja sealt ja esmaspäeva õhta eriti magada ei saand sest igalt poolt oli Ai. Igatahes oli see väike hind ühe hea maratoniemotsiooni eest. Järgmine aasta kindlasti uuesti, nüüd on vähemalt "Kuri plaan" juba olemas.
Järgmine üritus selle aasta numbri sees saab vist Viljandi rattamaraton olema. Nii et hakkan pikisilmi rattahooaega ootama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar