13. Mulgi Rattamaraton, mis oli minu jaoks neljas katse, võib lugeda väikestviisi pettumuste hulka. Nimelt tulemus mida sealt püüdma läksin, jäi pika puuga saavutamata. See oli niiütelda suvehooaja avaüritus. Käisin paar päeva enne Viljandi järvejooksu pealtvaatajaks ja sealt lõi juba kerge surina sisse ja tahtmise ise ka miskit sportlikku katsumust ette võtta. Nii, et pühapäevaseks sõiduks olin täis särtsu ja sõidutahet. Oli ka väike, või no tegelt päris tõsine eesmärk pandud. 3 varasema sõidu arvamuste ja analüüsi põhjal tahtsin lõpuaja saada vahemikku 3:30 kuni 3:45. See oleks siis olnud isiklik rekord ja ühtlasi mõnus hooaja algus. Arvestasin rajal välja mõned punktid, mis kellaks kuskil pean olema, et eelmise aasta ajast (3:47:10) ikka grammi võrra ees olla.
Kell hakkas 12 saama, siis oli stardiärevus juba päris korralik. Stardinumbriks oli seekord ka maratoni sarjade kõige väiksem number 716. See sai saavutatud eelmise aasta kogu hooaja kaasa tegemise eest. Stardikoridori omapära tõttu paigutati numbrid 600 kuni 800 ühte vahesse, ja mina kui ärev startija alati varakult kohal, sain oma positsiooni veel saja koha võrra tõsta ja sain koridoris startida päris mõnusalt kohalt. Pole kunagi nii eesotsas õnnestunud ollagi. Sellega kaasnevad muidugi ka teatud riskid, sest kõvad käpad ümber kihutavad põhjagaasiga minema, võid ennast kogemata hingetuks rahmeldada. Mulle üllatuseks oli päris normaalne stardist minek. Viljandi rada hakkab muidugi ka kerge tõusuga ja siis läheb kähku suht kitsaks nii, et tohutut rahmimist seal polegi. Siukest süstimist ja ette sõitmist seekord ette ei tulnudki. See oli päris positiivne. Suutsin isegi täitsa ok tempos püsida. Kuni hetkeni, mil peaaegu rajalt välja sõitsin. Sain küll viimasel momendil pidama, aga selleks, et uuesti ratta peale saada ja hoo üles, kulus niipalju energiat ja möödus suure kuhjaga võistlejaid. Kui uuesti hoo sisse sain hingeldasin mitu kilomeetrit :)
Peagi olimegi esimeses punktis, kus mul kontrollaeg meeles püsis ja olin seal täitsa viisakalt graafikus. Paar minti isegi ees. Mõtlesin juba enda peas head blogi pealkirja "Ilma trennita rekord tulemus".
Sealt edasi sai raja lihtne osa läbi ja läks metsavahelõikudeks ja singliteks. Peab ütlema, et mulle see Viljandi rada meeldib, kohe täitsa väga meeldib. Esimesed järsemad metsavahe tõusud suutsin täitsa ära sõita eelmistel aastatel olen neil alati pidand rattalt maha ronima. Siinkohal oli kindlasti eeliseks eestpoolt startimine, sest ülessõitjad olid enamuses ja see andis ka ruumi ja võimalusi ise sõita. Olin endaga kohe päris rahul. :) Varsti oli käes esimene TP, sinna tahtsin jõuda tunni ajaga, olin paar minti hilinenud, see tegi veidi ärevaks aga pikalt sellele ei mõelnud, imesin spordisöögi ära, jõin vee peale ja sõitsin ühe suurema grupiga koos edasi.
Vahele neist söökidest ja jookidest niipalju, et seda geeli (SIS), mis mulgile kaasa sai võetud ma vist enam ei osta. Ju ta on oma omadustelt väga hea jne, ja ilma selleta ma poleks sedagi tulemust saavutanud aga no see järelmaitse, mis suhu jäi oli küll mitte minu maitse. Mul pole sellist kogemust olnud, et peale geeli alla loputamist veel pool tundi selle mitte eriti hea maitse suus on.
Edasi läks rada Holstre-Polli terviseradadele. Seal hakkas juba kerge katsumuste jada. Tuli nimelt tegeleda Mulgi maratonide põhikaaslase, poriga. Seekord oli seda mõnevõrra rohkem kui eelmisel kahel aastal, aga oluliselt vähem kui esimesel korral. Samas oli kohati rajal märgata ka lume laadset ollust. Igatahes sõidutempole andis see korraliku tagasilöögi. Teise vaheaja punkti jõudsin ma eelmise aasta ajast juba pea 20 minti hiljem ja oluliselt väsinumana kui oleks lootnud. Teises vaheaja punktis olid teenindajad kõvasti hädas. Tavaliselt on see üks parima teeninduse ja meluga punkt olnud, seekord mitte muusika ei mängind, joogi valamisega jõuti nibin nabin joonele ja keegi oli kõik kurgid nahka pannud. Aga no sain oma vee kätte ja läksin edasi.
Sealt maalt väidetakse, et on maratoni lihtsam osa. Ma ei tea, ma ei saa enamasti nende väidetega päris nõus olla. Seal on jh päris palju kiireid kruusa lõike, aga samas on ka mitte nii mõnusaid kohti. Enne kolmandat vaheaja punkti tuleb ka mulle kõige vähem meeldiv juurikarada. Muudmoodi ma ei mõista seda nimetada. Sõida nigu raudteeliipreid pidi. Natuke on veel pori ka. Mis mitmel lõigul kõige suuremaks takistuseks osutus, oli tuul, see oli nii kõva, et kui suu lahti tegid tahtis sokid jalast puhuda. Paari tavaliselt kiire kruusalõigu peal oli nii kõva tuul, et mäest alla saamiseks tuli päris korralikult sõkkuda. Mingil lõigul oli tublisti tegemist külejtuulega teepeal püsimisega.
Kolmandas vaheajapunktis olin leppinud juba päris korraliku kaotusega oma unistuse ajale. Vaatasin kella ja olin suht löödud ses mõttes, et näha oli, et ka üleelmise aasta aeg kukub tõenäoliselt läbi, kui just ülejäänud aja ei ole tagant tuul ja ma ei tea mis ime veel. Ja nagu arvata võib ei olnud kumbagi.
Peale vaheajapunkti tuli ka krampi kiskuvate jalgadega tegeleda. Magneesiumi balloon oli kaasas ja vist mõikas ka, sest kuidagi ma ikka sõita sain päris rattalt maha ei pidand tulema. Viimased tõusud järve taga läksid, nagu alati on läinud, ratast käekõrval üles nügides. Seekord ma ei hakanud isegi eriti sõitmist üritama. Kuna jalakrampia ähvardas, lükkasin aga ratta üles ja kimasin alla. Viimased 10 kilti ma isegi eriti kella ei vaadand enam mõtlesin, et tuleb mis tuleb. Ja nii see lõpuaeg tuligi 4:32:10. Täpselt 45 minti kehvem kui eelmine aasta.
Mis ta siis nii läks? Eks põhjuseid pole vaja kaugelt otsida. Pean vist endalegi vastu tahtmist tunnistama, et ikka trenni on tarvis teha. See aasta sai enne maratoni aind 100 kilti sõidetud, selle pealt just rekordaega loota ei maksaks. Lisaks oli päris raskesti läbitav pori ja kõva tuul, endale lohutuseks ajaks pool kaotust sinna kaela ka. Oma kohta vaadates, siis eelmise aasta ajaga oleks ma selle aasta protokollis olnud 665. See oleks üli kõva koht. Millest järeldan, et ka üldise massi tempo oli veidi aeglasem kui mullu.
Aga pole hullu midagi, kosun ja järgmine aasta olen kindlasti taas stardis. Sel aastal ma tevet sarja kaasa ei tee, kogun ja treenin. Seega nii healt positsioonilt ma vist alustada ei saa, sellevõrra jälle keerulisem. Samsungi sarjast tahaks kindlasti ära teha veel Otepää ja Elva etapid. Rõuge, mis ka põnevamate hulka kuulub, jääb vist kahjuks see aasta ära.
Täna sõidust kolm päeva möödas. Miski enam ei valuta ja juba ootan ärevusega pühapäeva, kus Tartu jooksumaratoni start antakse. Saab ka jooksuhooaja ära avada, aga nendest muljetest juba siis kui neid on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar