2,3 tundi jooksu ja 3,2 päeva põdemist, ehk 31. Tartu Jooksumaraton.

Nüüd on ta siis tehtud, jooksuhooaeg sai ka väikse maratoniga avatud. 31. Tartu Jooksumaraton, mis minu järjekorras oli teine. Huvitav on see, et teda rahuliku südamega Jooksumaratoniks nimetatakse, kuigi ta tavamaratonist pea poole lühem (23km) on. Ei teagi kas see nüüd lugeda läbitud maratonide hulka või mitte. Vahe on tuntav, kas saan oma maratoni skooriks kokku kolm või kõigest üks.
Üritus ise oli nagu arvata võis, lahe. Palju sportlikke ja optimistlikke inimesi. Hulgaliselt fanaatikuid, kes kohe stardis mööda kihutasid (mõnda neist ma küll hiljem rajal taaskohtasin :) ).
Aasta algul, kui selle aasta sportlikke plaane sai tehtud, sai mõeldud, et ei tea kui kähku selle maa läbi jõuaks liduda. Eelmine aasta oli 2:17. Sügisene pika maratoni alguse kiirus oli ka umbes samas tempos, lõpp vajus muidugi oluliselt ära. Aga mitte sellest ei tahtnud ma pajatada. Igatahes mõtlesin, et äkki oleks võimalik joosta alla 2 tunni. Aeg läks edasi, uurisin konkurente, minust oluliselt tublimaid jooksjaid ja jõudsin arusaamisele, et too alla 2 tunni jõudmine kuulub mu jaoks ulme valdkonda. Siis võtsin kõvasti tuure maha ja läksin rajale tegelt 2 plaaniga. Eelmise aasta aeg üle joosta ja teiseks poolmaratoni (21km) vaheaeg saada alla 2 tunni.
Endiselt julge ettevõtmine, sest viimati jooksin eelmise aasta 5. oktoobril :). Aga poollollakas nagu ma olen, ikkagi tahtsin imet teha. Stardist minema kihutades üritasin saavutada esmalt siukse mõnusa endale sobiva rütmi ja seejärel hakkasin kella vaatama. Jooksmisel on ses mõttes hea, et kui rattasõitudel pole ruumi, siis jooksul on ja ei teki siukest tempoga kaasa kiskumist, saab põhimõtteliselt täitsa oma tempot teha.
Paar kilti joostud, tundus, et olin oma rütmi saavutanud ja hakkasin jälgima, kas suudan tempot hoida nii alla 6 mindi kilomeetri kohta, mingi 5 ja pool minti oleks täitsa OK.
Esimene vaheaja punkt on 5,3 kildi peal ja sinna ma jõudsin 28 minutiga. Nii et täitsa ok kiirus. Enesetunne oli ka täitsa talutav, jooksin suht omas tempos. Kops töötas, hapnik liikus, jalad liikusid, miski ei pistnud. Enne ajavõttu kohtasin üht tuttavat ja tegin paar kiiremat sammu, et vähemalt ühes punktis tast kiirem aeg saada. Nii see jäigi, sest rohkem ma teda ei näinud :).
Teine vaheajapunkt on pandud 11 km peale. Sinna jõudsin 1 tunniga kohale. Kõik tundus täitsa ok, enesetunne oli norm, aeg oli hea, jalad töötasid. Tegin käigu pealt kiire spordijoogi ja läksin edasi.
Kolmas vaheaeg võeti 15,6 km peal. sinna sain tunni ja 28 minutiga kohale. Kui see nüüd kiiruseks lüüa, siis tuleb vist 5,6 minutit kilomeetri kohta. Endiselt pole paha, siin enam nii mõnus olla ei olnud, jalad kakkusid pakuks juba. Imesin ära kaasa võetud spordigeeli. Tegin kerge puhkepausi, manustasin kurki ja vedelikke ja oligi edasi minek. Kiirelt peast arvutusi tehes arvestasin, et see 21 kildi eesmärk võiks ju löödav olla veel. 30 minti ja 5,4 kilti. Peast arvutades ei jagand kohe välja, et senisega võrreldes peab kiirust oluliselt tõstma. 5,5 mindi peale kilomeetri kohta. Nii et läksin suht optimistlikuna edasi.
Neljas TP oli 19,6 kildi peal. Aeg tiksus 1:55. Tegelt enne kui sinna kohale jõudsin, olin juba suutnud välja arvutada, et ma vist ikka ei jõua oma plaanitud aega. Ja kui TP-s reporterionu teatas "no mis te siin jooksete, mingi 6 minti kilomeeter", siis nagu jõudsin maa peale. Tegin kiired peastarvutused (ei ole minu tugevam külg, eriti kui tegemist on kellaaegade liitmisega) ja sain suht ehmatava tulemuse. "Eelmise aasta lõpuaja ületamine on ohus". Otsustasin kiiremini jooksma hakata :) no aga kus sa nende puupakkudega ikka jooksed.
Mingil määral ma isegi suutsin tegelt tempot tõsta. poolmaratoni (21km) vaheaega jõudsin 2:05:32 -ga. Peale seda jäi veel lootus eelmise aasta lõpuaeg ületada kuigi jalatunne suurt lootust ei andnud lõpuspurdiga tegelda.
Mingi 2 kilti enne lõppu jookseb must mööda kaelkirjak. Ei olnud väsimusest nägemusi nägemas, kostüüm oli selline. Mõtlesin et no küll inimesel on ikka jaksu kostüümis MINUST kiiremini joosta :D. Enesehinnang langes.
Lõpuspurti ei julgenudki väga enne üritama hakata kui mingi 500 meetrit enne lõppu. Ei taha ju lõpusirgele jõudes ära kustuda, pealtvaatajate ees vaja ikka hea välja näha. Kruvisin veidi kiirust, 200 meetrit lõpuni, nägin enda kõrvale tuttavat nägu tekkimas. Mind ta ära ei tundnud ja otsustasin jõu kokku võtta ja spurtida. Oi kus lidusin. Umbes 50 meetrit lidusin, sain mööda ja toss oli ka väljas. 100 meetrit lõpuni, jälle ta tekkis mulle kõrvale, jooksis nigu oleks alles alustanud. Krabasin ka veel viimased jõuriismed kokku, aga ei, sai mööda. Üle lõpujoone sain ajaga 2:19:49, eelmise aasta aeg jäi ületamata.
Olin nats aega suht hingetu, istusin rahumeeli aia äärde maha ja kogusin. Vaatasin kuidas televisioon tegi kaelkirjakuga intervjuud. Kui jälle hingata sain, võtsin medali ja läksin supikest sööma. Jalad olid päris läbi supikausi murule asetamine ja ise sinna kõrvale istumine oli päris omaette ooper. Püsti tõusmine ja kandiku maast võtmine selle teine osa.
Kodu jõudes olid jalad tegelt täitsa enamvähem, muidugi väsind ja veits valusad, aga ei midagi eriti hullu.
Täna on kolmapäev ja ma juba sain tasase maa peal täitsa edukalt käia. Treppidest üritan siiski liikuda käsipuu najal ja siis kui keegi ei näe. Eks ole ennegi seda "spordipohmakat" põetud, aga no see kord lajatas kuidagi eriti kõvasti. Polnud ju teab mis suur pingutus. Ei tea kas tõesti on viga väheses treenimises :D

Igatahes praeguseks on väga tugev kägu peas, et lähen Rakvere ööjooksule. Seal poolmaratoni distants ja pean ikka üritama selle 2 tunni piiri ära ületada. Põnevaks teeb asja see, et enne seda katsumust on Tartu Rattaralli oma 135 kilomeetriga. Aga nagu vanad eestlased teadsid ütelda, mis ei tapa teeb tugevaks.

Kohtumiseni 2. Juunil Rattarallil.