32 Tartu Rattaralli ehk sportlik päevitamine.

Neljandat korda sai ette võetud Tartu Rattaralli. Aga esimest korda oli olukord, kus rada kordus. Küll paari väga pisikese erinevusega, aga siiski oli tegemist üleeelmisel aastal sõidetud rajaga. Sel olid nii head kui vead. Hea oli see, et rasked kohad rajal olid enamvähem teada ja halb oli see, et rasked kohad olid rajal teada. Aga muidu oli kõik nagu tavaliselt, treenimine enne võistlust alla igasugu arvestust, vorm oli kehv, aga tahtmine raja rekordit teha oli kohutavalt suur. 

Eesmärgid rajale tormamiseks olid seekord tagasihoidlikud, oma "suurepärast" vormi ja ainult 300 sõidukilomeetrit arvestades. Üritasin realistiks jääda ja eelmise aasta aja ikka korralikult üle sõita :D, no nii 5 kuni 10 mindiga. Siht ees oli siis 4:44. 

Sama rada korra läbinuna teadsin, et üks kolmandik, Kanepist Otepääle ja veel gramm peale, vahepeal võib osutuda korralikuks mõrvariks. Eelmisel katsel mäletan seal tõsiseid raskusi elus püsimisega.

Stardikoridoris oli mu mõttekäik igatahes midagi sarnast. No algul kiman siit enamvähem 30-ga minema mingi Lõunaka ringi pealt üle ja no siis vaatab, üritan mingisse normaalsesse gruppi saada ja mitte lahmima hakata. Stardipauk ära käis, siis oli mõistus kadund. Sööstsin minema mingi 37 ja enam kilti tunnis. Tormasin ühest grupist teise nigu vasikas kevadel karjamaal. Korra oli mingi helge hetk, püsisin ühel tuules aga nigu hapnik jälle ninast läbi käis, oli ju vaja mööda minna ikka. Lõunaka ringi peal läks must töökaaslane mööda ja siis otsustasin, et vot üritan tal järel hoida. (Saladuskatte all võin ütelda, et ta on must OLULISELT parem sõitja). Ei saa salata, isegi püsisin mingi aeg. Oli paar grupi lagunemist ja ümber reastumist, aga ikka püsisin sabas kuidagi. Mingi 21 või 22 kilomeetri peal jäin korra karpi ja jäin tagumisse gruppi nii, et tuli väike vahe sisse. Üldse ei põdend. Sai veidike sõidetud, siis vaatasin spidokat, keskmine kiirus 36 ja peale. Õnneks toimus peas kerge selginemine, et sellise tempoga ma Otepääni ei jõua või no igatahes mitte sealt kaugemale. Kramp tahtis ka säärde lüüa, vahetasin käigu alla ja lasin tempo veidike maha. Möödasõitjaid oli küll hulganisti, aga ei, jäin endale kindlaks, hoian natuke tagasi. Ei saa salata ega see kramp sääres poleks lasnud kiiremini sõita kah. Õnneks läks peale paari kilti üle. Selleks ajaks oli ka vasika vaimustus üle läind ja suutsin peaaegu mõistusega sõita.

Kaasaelajad raja ääres muidugi ajavad ju tempo üles, on vaja ikka näidata, näe mina sõidan siit mäest üles naeratus näol. Ja kui mööda jõuad, siis ähid kaks kilti kõvera näoga. Selleks hetkeks hakkas palavus ka veidi liiga tegema, nii et joogipudel tühjenes päris jõudsalt.

Esimene vaheajapunkt ja TP. Teel sinna oli kindel plaan, et teen seekord punktis peatuse, joon, võtan spordigeeli ja siis sõit jätkub. Lähenes TP, joogipakkuja seisis tops käes, täpselt hea rabada ja oligi plaan meelest läind. Paugust uus mõte, raban joogi ja kiman edasi. Saatus tegi teise lükke. Sain joogi kätte ja sekund hiljem käis pauk. Sõitsin ees seismajäänud võistlejale täiega tagant sisse. Ratas jäi seisma, mina mitte. Lendasin pealt minema nigu siuvipsti. Õnneks ei ole ma omale neid moodsaid klippe ostnud nii, et mu kukkumine oli rohkem veeremine, mis päädis ehmatuse ja õige õrna kriimustusega küünarnukil. Isegi ratas jäi terveks, samuti kaasvõistleja oma. Üks TP onu harutas rattad ettevaatlikult lahti ja sõit võis jätkuda. Selle tulemusena aga jäi spordigeel imemata ja sain aind veidike joomisega tegelda. 

Edasi üritasin end veidike tagasi hoida, aga samas keskmist kiirust mitte alla 33 lasta. Kuni Kanepini isegi vedas peaaegu välja. Sealt edasi tuli eelneva kogemuse põhjal raja raskemaid juppe. Kanepis end rahulikult kogunud ja vedelikuga täitnud, tegin plaani, et nüüd kuni Otepääni sõidan täitsa omas tempos mingeid gruppe ei püüa ja hullu punnitama ei hakka. Ja kujuta ette, saingi hakkama. Läksin omas rütmis, kui sain kellestki mööda, siis läksin, kui mingi punt osutus liiga kiireks, ei hakkand pikalt järgi punnitama. Nii jõudsin Otepääle ja peab ütlema, et päris OK enesetundega. Sain päris mitmed seljad kätte, kes must enne Kanepit mööda sõitsid. Olin endaga kurjamoodi rahul ja otsustasin umbes sama taktikaga veel veidi sõita, et siis lõpupoole mingi sobiva grupiga liituda. Keskmine kiirus oli langend mingi 30, midagi peale. Väike tiir Otepäält välja üritasin, et äkki enam allapoole ei kuku enne kui Pangodile ronimine hakkab. Aga no kukkus ikka, kui Otepääle tagasi sain, oli juba 29,8. 

Peale Talvepealinna on veel jupike maad korralikku rühkimist enne kui veidike laskumistel jala sirgu saab lasta. Peab tõdema, et osutus päris raskeks. Kui mingi 100 kilti sõidetud sai, andis väsimus juba ilusti tunda. Üritasin siis juba rohkem mingite väikeste puntide sabas hoida. Neil tagumise otsa puntidel on kange komme laguneda. Ja kui ikka laskumisel vaba hooga pundist mööda vajus, siis pidurdama ka ei hakand. Nii ta vahelduva eduga läks. Palavus tegi ka veidike liiga. Siinkohal andis see päevitamine tunda, päike oli jalad ja käsivarred päris punaseks teinud. Jalgratturi päevitus garanteeritud. 

Peale Pangodi TP-d olid rajal ka lühema distantsi sõitjad ja need tegid igasugu grupid veel segasemaks. Rohkem tuli ikka ise tööd teha ja kui vahel trehvas, siis said kuskil tuules kõlkuda. Enne Ülenurmet oli  palavus juba tõsiselt liiga teinud. Enesetunne oli päris raske, tempo langes tasapisi alla ja kakkus 29-st   allapoole. Raja äärest hõigatakse "jõuad, jõuad, pane, pane". No hakka või nutma ei jõua noh. Surud pedaalidele nii, et silmad märjad ei lähe kuidagi kiiremini. Ülenurmes oli lahkelt veega üle valajaid ja sealt sain ühe poisi käest korraliku sahmaka vett kiivri alla. See lõi ikka pildi värviliseks tagasi, peaaegu nagu uuesti sündind. Alla 10 kildi oli sõita, vaatasin kella, et äkki isegi saab 4:44 ületatud. aga no ise olin ju uuesti sündind, aga jalad olid ikka needsamad vanad. Nii et ei vedand eriti kiiremat vunki üles.

Lõpp saabus siis ajaga 4:49:12. Polegi kõige hullem. Kuum ilm, vähene trenn jne., kahe sõnaga üteldes: jäin rahule. Ligi 400 tegelast jäi seljataha kah. 4 aasta taguse esimese sõiduga võrreldes on ligi 400 rohkem.

Nüüd 2 päeva möödas ja saab ütelda, et selle ürituse jääknähuks on vaid kerge päikesepõletus. Jalad ei andnud üldse valu tunda ja muidu ka täitsa OK. Siuke üldine väsimus ja sundasendist kanged õlad on väga väike hind selle südamerahu eest, et taaskord medali kaela sai.

Nüüd vaimu valmistama juba kohe sel reedel saabuvaks ööjooksuks. Aga kuidas tollest taastumine õnnestub, saan ütelda nädala pärast :)