16. Tartu Rattamaraton – sportimist nii, et tolmas.

 Neljas katsetus Tartu Rattamaratoni rajal. Nagu ette võis arvata mingit rekordtulemust ei suutnud saavutada. Samas sõita sai nii, et tolmas. Ja tolmas tõesti nii, mis hirmus. Ei kujutagi mitu kilo seda tolmu sai sisse hingatud ja alla neelatud. Igatahes joogipudelist juues oli alati mõnus liiva ragin hammaste vahel. Finišis olid võistlejad nagu tondid. See-eest suhteliselt rõõmsad :)

Aga no tolm meeldib igatahes enamusele palju palju rohkem kui pori. Minu 4 korra kohta on saanud kaks korda pori nautida. Esimesel korral oli teist kohe rinnuni. Siis vahepeal sai ühe hea kuiva raja teha, tuli ka isiklik raja rekord ära. Eelmine aasta oli taaskord päris mõnusaid poriauke vaja läbida. Sel aastal, oli juba mitu aega ette loota, et saab kiire rada olema. Juba ette muutusin ärevaks, et nüüd kui rada on super hea, on minu ettevalmistus kehv mis kehv. Aga no lootsin siis korraliku puhkuse peale ja panin ikka siukse väikse kõva eesmärgi saada aeg alla 4:30, et saaks ikka rekordiga uhkeldada. Looduslikud eeldused olid olemas. Ratas sai ka korralikult hooldatud. Vaim oli ka suht valmis. Keha jättis soovida. Aga no 3 ühe vastu – ei tohiks ju probleem olla.

Stardis oli sel aastal siis üle aegade palju rahvast. Mina sattusin seitsmendasse stardigruppi. Ei saa ma kuidagi sealt ette poole. Aga õnneks stardis mingit seisakut ei tulnudki, üks kitsaskoht seal raja alguses on, sai korra jalg maha pandud. Aga järgmine maha astumine oli alles teises teeninduspunktis.

Sõiduplaan saigi nii tehtud. Esimesest Matu TPst kihutan läbi, kui peaks hoopealt juua saama, võtan, aga tavaliselt seal niipalju sõitjaid, et ei pääse laua ligigi. Ande TPs väike peatus - spordigeel ja vesi peale juua. Siis Pukast läbi Astuveres kerge kurk ja jook spordigeeli kõrvale. Palul pakutakse puljongit, see on mulle alati eluvee eest olnud, seda plaanisin küll juua. Viimases TPs siis vaatab vastavalt enesetundele mõne kurgi või miskit.

Alguse sõidu üle ei saanudki kurta väga. Spidoka näit küll jättis natu soovida. Kiskus sinna 17 lähedale. Aga kuna Start on aeglane, siis nii ja naa. Matult sõitsin hooga läbi nagu plaanitud, tarbisin oma spordijooki. Tihedad grupid lagunesid ära ja sõitsin omas tempos Harimäe poole. Kitsas just ei olnud, aga rahvast rajal oli ikka omajagu. Väga vabalt ei saand teeserva valida, pidi ikka ümberringi vaatama. Harimäele jõudsin nagu alati ootamatult. Nätaki oli torn ja taaskord mõtlesin, et aru ma ei saa miks nad seda raja osa kõige raskemaks peavad. Sealt alla läks kihutamiseks. Eel-infole tuginedes hoidsin raja vasakusse serva ja andsin jalgadele valu. Esimest korda ma isegi väntasin mäest alla, kui kiirus jõudis 30 ligi, siis jätsin järgi. Elu ikka armas ju.

Ande TP tuli siis päris kiiresti kätte, sest see raja osa on ikka kiire küll. Kõigepealt tuled seal mingi 2 mindiga Harimäelt alla ja siis mööda kruusa enamasti laskuvas suunas. Igatahes kõige kiirema käiguga sai hoogu antud. Enne TPd imesin geeli ära ja tegin peatuse, et vett peale juua ja mõni kurk võtta. Pärast sõitu kodus vaatasin oma vaheaegu. Praktiliselt samad, mis möödunud aastal. Arvestades seda et eelmine aasta oli raja algusosa päris pehme, siis seekordse raja puhul oleks pidand algus ikka vähemalt 10 minti kiirem olema.

Andelt Pukani olin tegelt ka veel päris ok tempos, vähemalt rajal olles mulle tundus nii. Pukale jõudsin alla 2 tunni ja sõitsin läbi nagu plaan ette nägi. Nägin Puka TPs kaelkirjakut. Sõitsin mööda ja mõtlesin, et oh seekord sain ma temast mööda. (jooksul ta ju minust möödus). Pukast edasi on tegemist - jupp maad kruusa teed, aga kerge tõusuga ja mu jõud sai seal väga kiiresti otsa. Õige pea ma nägin jälle kaelkirjakut. Möödusin tast uuesti, seekord tagurpidi :). Enne Astuveret on raja osa, kus eelmisel aastal oli vett ja pori, seekord super hea kõva rada, anna ainult talda. Aga no kui ei jõvva siis ei jõvva.

Astuveresse jõudsin, siis sain aru, et see 3:1 seis on ikka mitte piisav. Keha ei vea välja ülejäänu vasta. Suht kange olemine oli, panin korra jala maha ,sõin kurki

ja jõin vedelikke. Spordigeel sai ka ära imetud. Edasi sõitsin natukese vähema entusiasmiga. Enesetunne enam rekordit sõita ei lubanud. Kella järgi veel mingi lootus oli. Astuvere ja Palu metsa vahele see lootus aga jäi.

Palule jõudsin 3:33, jõin puljongit, küll oli hää. Võtsin kohe mitu tükki, viimane krt oli kuum. Seekord rajal olnud kaaslane ergutas veits, ja järsku tuli kõva mürin. Lühikese raja liidrid kihutasid mööda. Need sindrid lähvad ju mööda nigu rong. Viuh ja tolmu jutt. Heal juhul jõuad näha, mis värvi särk viimasel oli. Kolm gruppi läks mööda, siis panin ka minema. Ja no siis hakkas neid järjest mööda tiksuma. Mis neil viga mööda minnna, nad selleks momendiks 18 kilti sõitnud minu 66 vastu. Aga no kes mul käskis siia ronida, ise, ikka ise.

Palult edasi sõites olin suht kindel, et rekordit ei saa. Eelmise aasta aeg oli siis vaja ikka ületada. Hellenurmel olin ajaga 4:14. Seisma ei jäänd. Neiu pakus hoopealt juua, sain ilusti kätte ja viimased 12 kilti lootsin sellega läbi saada. Seekord oli mul mingi vedel kapsel energia kogumiseks, selle võtsin ka ära, et ikka finišis võimalikult roosa ja rõõmus välja näha. Lõpp hakkas lähenema, vaatasin, et saaks mingi 4:40 – 4:45 millegiga ajaks. Siis 2,5 kilti enne lõppu lõi siukse krambi jalga, et hakka või nutma. Algul ühes jalas, sellega sain hakkama, ühte jalga saab sirgu hoida, aga siis lõi teise kah. No ja rattaga sõites kaks jalga korraga sirgu olla ei saa. Õnneks tuli miski tasasem koht, sain kerge käiguga vändata ja hakkas üle minema. Kilt enne lõppu oli jälle korras, üritasin siis ka enne lõppu veel mõnest mööda sõita, ega eriti ei saanud. Vaatasin lõpus kella ja nägin, et kukkus 4:50 ära.

Finišis, peab nentima, olin väsinud. Jalad olid üle ootuste kanged ja istmikulihas lõi tuld. See on see kui oled aind 700 kilti sõitnud suve jooksul. Sõin oma supikese ära, võtsin diplomi välja ja kobisin koju. Teel koju helistasin kolleegile, kes ka sõitis, et kuda läks. Ta teatas uhkusega, et pani 3:36. Oi kurja, hakkas kergelt häbi.

Aga no ma ikka optimist, eelmise aasta aja sõitsin ju üle :).

Rajaolusid arvestades oleks see ületamine pidand aind tund aega suurem olema. Lubasin, et kohe kui ma jälle normaalselt jalgu saan liigutada, hakkan trenni tegema :D. Tänaseks on üle nädala möödas, veel ei ole teind. Mitte, et jalgadel midagi häda oleks, aga noh ........ Homme ka päev. Ei tohi enne jooksumaratoni ju ennast ära ka kurnata :)

Mis ma oskan lõpuks kosta. Pettund olen endas. Jõudsin ka kindla tõdemuseni, et tulemuse saavutamiseks pean ikka terve hooaja etapid kaasa tegema. See on üks võimalus, kus mul vähemalt sõidukilomeetreid koguneb. Ise ju ei suuda ennast ratta peale sundida.

Rattahooajale on selleks aastaks ametlik joon alla tõmmatud. Kuna ilmad on veel ilusad, siis äkki mõne kilomeetri suudan kogu summas juurde sõita. Jooksuaeg veel käib. Seda liigutust ma pole ka just väga palju teinud, aga 5. oktoober teen kõik tasa ja üritan Tartu Linnamaratonil isiklikku rekordit ületada. Siis saab suvehooaja lõpetatud loodetavati positiivsete uudistega :)