Sai üle pika aja sportlik nädalavahetus tehtud. See aasta on kuidagi häbiväärselt laisalt läinud see sportimine. Aga õnnestus kalendrisse sobitada üks maraton. Peab juba ette ära ütlema, et ei saanud just kerge rada sobitatud, 67 kilti korralikku müttamist. Eelmise aasta kogemuse põhjal teadsin, et higistada saab kõvasti. See on vast isegi Samsungi sarja üks raskemaid radasid isegi, vähemalt minu jaoks. Rõuge on muidugi ka kirves, aga seal on vähemalt laskumisi ka tõusudest rühkimise vahele. Kuremaal pole ei üht ega teist, aga edasi ei saama kuidagi.
Üllatavalt pisike stardiärevus oli peale nii pikka vaheaega. Aga kui kohapeal olin, siis ikka võttis jala värelema ja südame võbelema. Pulsikella polnud, muidu oleks see punases lahmind raudselt.
Seekord ei olnud mul mingit erilist plaani, kui kähku ma tahan selle raja
läbi sõita. Enne vaatasin küll, et eelmine aasta oli 4:49, oleks ilus
kiiremini sõita, aga samas eelmine aasta olin selleks ajaks üle 1000
kildi sõitnud, see aasta ainult 600. Ja siis ma väga kella ei vaadandki.
Esimene kord viskasin pilgu kellale kui lõpuni jäi 50 kilti. Ja siis oli
täpselt tund stardist. Ainuke asi, mida ma ikka üritasin jälgida oli, et
kas üle õla seda saateratturit ei tule. Päris viimaseks nagu ei tahtnud
jääda, vähemalt mitte raja esimeses osas.
Stardinumber osaelemislaiskuse tõttu päris lõpus, 963. Nii et taaskord sai viimaste sõitjate rõõme tunda, alguses ei mahu sõitma ja esimesed on nii kaugel nii kaugel, kui lõpuks rajal veidi lahedamaks läheb. Vähese trenni tõttu oli muidugi vorm ka tasemel, aga no stardist ikka ärevalt minema kihutatud. Rada keerab mõne hetke pärast Kuremäe suusarajale. Seal olid esimesed momendid, kus hingeldama võttis juba. Aga suusarajad läbi, siis on vahepeal kergemat kihutamist veits. Ma muidugi jäin algusest pihta päris tahaplaanile , kruusatee lõigul sõideti must mööda nigu postist. Üks kaasvõistleja kutsus mu oma tuulde sõitma, sain mõne kildi natike lihtsamalt. Tagant tuli järgi üks suurem punt, sai sinna järgi võetud, aga kui rada põllu ja metsavahele keeras, siis väike sõiduviga, lasin kurvi liiga pikaks ja olidki tüübid eest läind. Järgmises kurvis tegi üks tüüp sama vea ja jäi ka maha. Ta jäi selle peale kohe metsaserva puhkama ja sõitis natuke hiljem must mööda. Nii, et peaaegu 50 kilti sain ma suht üksi sõita, olid mõned möödujad ja mõned, kellele vahepeal lähemale jõudsin. Vahepeal läks rada lühikese raja omadega kokku, siis oli kohe imelik olla. niipalju rafast. Õnneks hargnes tagasi ja siis oli jälle uhke üksindus.
Eelmise aastaga võrreldes oli väike raja muudatus, esimeses osas oli üks jupp rajast teistpidi. See oli tegelt päris hea, sest üks metsasingel oli nüüd tüki maad hiljem ja see oli seetõttu võimalik ära sõita. Eelmine aasta pidi kõndima kuna ei mahtund mürrama sinna.
Esimesed 20 kilti läksid tegelt täitsa ok, seal on parasjagu kruusa lõike ka metsaradade vahele ja kuna ei ole just väga mägine kant, siis täitsa ok sõita. Keskmine kiirus ei olnud küll eriti suur, gramm alla 20. Aga enesetunde mõttes ei olnud väga hullu ja kui alguse 10 kilti välja arvata, siis väga palju möödasõitjaid ka ei olnud. Mõnest sain isegi mööda :). Siis tuli juba metsasemaid ja keerulisemaid kohti ka sisse ja keskmine kiirus läks ka kohe alla. Ammu pole metsavahel sõitnud ja ei mõista enam juurikate vahel sõita. Täitsa oma peaga sain aru, et tegin ikka väga palju tehnilisi vigu, ratas vänderdas alla nigu ma ei tea mis asi. See väsitas ikka parasjagu ära. Esimese asjana hakkasidki käed valutama. Kaks jõe takistust on ka rajal, esimesest läbi sõita ei õnnestunud. aga sain ikka peaaegu kuiva jalaga üle. Teisest sõitsin täitsa edukalt läbi, ise ka imestasin. Aga muidu oli metsavahel sõitmine vaevaline.
Kuskil 30 kilomeetri lähistel oli isegi päris head kruusateed vahelduseks. Üks kaasvõitleja oli omal juba teise pastla katki sõitnud ja oli nõutult raja servas, küsis kas mul varu kaasas. Võtsin riski ja andsin enda varu ära, lootes, et omal kummid katki ei lähe :). Ja siis läks jälle metsaks ära no ja siis 40 ja gramm peale kilomeetril tulevad need üli toredad, lahedad, ägedad, kiftid, mõnusad raba singlid. Tingel tangel käes on singel. Ma olen küll kergema kaalu mees, et ei tohiks väga keerulised olla, aga no ei liigu summagi edasi seal, proovin ühe ja teise käiguga kuidagi ei olnud hea. Ühega ei jõua, teisega ei lähe edasi. Paneks kiire käigu ja sõidaks püsti , aga selleks liiga väsinud, ÄGE. Esimene singel, mis oli veel siuke kergemat sorti, läbi sai siis tuli korra metsavahel sahmerdada. Oli teeninduspunkt, lühikese raja lapsed, naised ja haiged mehed keerasid finisi poole ära. Ja mul tuli teine lõik raba läbi sõita. See oli juba pikem ja ebamugavam. Lihtsalt sõku ja sõku ja sõku ja ..... Igatahes spidokat ei saand vaadata, kiirus oli 6 kilti tunnis. Vahepeal käis peast mõte läbi, et tuleks maha, läheks joostes. Et viimati kui proovisin, oli mu jooksmise kiirus 9 kilti tunnis. Koos jalgrattaga ma muidugi pole varem mööda raba jooksnud, nii et sõitsin edasi. Mitu korda käis peast mõte läbi et kurat ma siia ronisin, või siis et maratonidel osalemise lihtsustamiseks peaks vist ikka trenni ka tegema. Oma 600 kildiga ei maksa ikka kalevipoega lammutama tulla.
Kui see raba läbi sai, tuli natuke kergemat pinnast ja siis tuli raja teine maasikas, Lause mägi. See on kah hea. Aga mulle meeldib to mägi oluliselt rohkem kui see pagana raba. Mägedel on üks eelis. Kui sa nagu hambad ristis sealt üles surud ennast, saab sealt ka alla sõita. Laiuse mäge tuleb üles punnitada lausa 2 korda sealt järsema külje pealt, tegelikult tõuseb rada sinna ka teiselt poolt, aga toda nagu väga ei saa arugi. Nii et kõigepealt on üks päris põnev tehniline laskumine metsas puude vahel. Seal oli isegi 2 hüüumärki pandud, et ohtlik või nii. Siis tuleb metsavahel mäkke tõusta. To on natuke keeruline ettevõtmine, sealt ma väga isegi ei üritanud üle sõita, tulin poole tõusu pealt maha ja lükkasin, eelmise aasta krambi kogemus oli veel meeles ja uuesti ei tahtnud. Siis saab jälle tehnilist laskumist ja siis on uus tõus. Hea pikk ja parasjagu järsk rühkimine. Õnneks on seal ruumi ja kui kiirus maha läheb on vingerdamise võimalus :). Eelmine aasta ma selle mäega hakkama ei saanud, poole tõusu pealt panin krampis jalad maha, see aasta võtsin kokku ja tegin ära, TUBLI OLEN. Lõpus ikka jalg veidike tõmbles küll ja kartsin, et saab jälle "mõnu" tunda. aga õnneks sai mägi otsa ja jäin elama. Siis jäi mingi alla 10 kildi sõita, aga no sugugi ei edenenud. Oma arust olin sõitnud väga palju , aga ikka veel üle 5 kildi. Kui 5 kildi märk tuli, oli päris hää tunne. Siis sai veits suusarada ja mingi väga värisevat metsateed ja tuligi lõpp. Kuremaal on finis ka veel vasta mäge. Nii et peab lõpuni pingutama.
Raske oli, aga linnuke kirjas ajaks tuli 4:44, eelmise aasta aja sõitsingi üle. Õnneks oli rada kuiv, eelmine aasta oli parajalt vesine. Ja kohaks tuli kolmas ..... tagant poolt. Stardis olevat olnud 783 võistlejat lõpuni jõudis 750 ja viimane tuli pool tundi must hiljem.
Mis ma siis kokkuvõtteks oskan kosta. Trenni peab vist tegema hakkama, äkki on abi ja saab teinekord lihtsamalt. Kuna ma trenniks eraldi aega ei oska leida, siis peab järgmine aasta terveks sarjaks ära registreerima, siis saab vähemalt sõidukilomeetreid ja kogemust. Sest ausalt üteldes olin ma metsavahel ikka tehniliselt tõsises hädas. Mitu korda rajalt välja ja raputamist ja ratta valitsematust oli ikka kuhjaga.
Üks mõte miks läksin sinna, oli proovida enne Tartu rattamaratoni kuidas olemine on. Ja peab tõdema, et päris hea. Kui suudan Kalevipoja ära sõita, siis on see Tartu, nohu. Kui nüüd ilma ka hoiab, et poriseks ei lähe, siis peaks Tartuga 4,5 tunniga hakkama saama.
Järgmine kord siis kirjutan kas sain või ei saanud :).
Kuskil 30 kilomeetri lähistel oli isegi päris head kruusateed vahelduseks. Üks kaasvõitleja oli omal juba teise pastla katki sõitnud ja oli nõutult raja servas, küsis kas mul varu kaasas. Võtsin riski ja andsin enda varu ära, lootes, et omal kummid katki ei lähe :). Ja siis läks jälle metsaks ära no ja siis 40 ja gramm peale kilomeetril tulevad need üli toredad, lahedad, ägedad, kiftid, mõnusad raba singlid. Tingel tangel käes on singel. Ma olen küll kergema kaalu mees, et ei tohiks väga keerulised olla, aga no ei liigu summagi edasi seal, proovin ühe ja teise käiguga kuidagi ei olnud hea. Ühega ei jõua, teisega ei lähe edasi. Paneks kiire käigu ja sõidaks püsti , aga selleks liiga väsinud, ÄGE. Esimene singel, mis oli veel siuke kergemat sorti, läbi sai siis tuli korra metsavahel sahmerdada. Oli teeninduspunkt, lühikese raja lapsed, naised ja haiged mehed keerasid finisi poole ära. Ja mul tuli teine lõik raba läbi sõita. See oli juba pikem ja ebamugavam. Lihtsalt sõku ja sõku ja sõku ja ..... Igatahes spidokat ei saand vaadata, kiirus oli 6 kilti tunnis. Vahepeal käis peast mõte läbi, et tuleks maha, läheks joostes. Et viimati kui proovisin, oli mu jooksmise kiirus 9 kilti tunnis. Koos jalgrattaga ma muidugi pole varem mööda raba jooksnud, nii et sõitsin edasi. Mitu korda käis peast mõte läbi et kurat ma siia ronisin, või siis et maratonidel osalemise lihtsustamiseks peaks vist ikka trenni ka tegema. Oma 600 kildiga ei maksa ikka kalevipoega lammutama tulla.
Kui see raba läbi sai, tuli natuke kergemat pinnast ja siis tuli raja teine maasikas, Lause mägi. See on kah hea. Aga mulle meeldib to mägi oluliselt rohkem kui see pagana raba. Mägedel on üks eelis. Kui sa nagu hambad ristis sealt üles surud ennast, saab sealt ka alla sõita. Laiuse mäge tuleb üles punnitada lausa 2 korda sealt järsema külje pealt, tegelikult tõuseb rada sinna ka teiselt poolt, aga toda nagu väga ei saa arugi. Nii et kõigepealt on üks päris põnev tehniline laskumine metsas puude vahel. Seal oli isegi 2 hüüumärki pandud, et ohtlik või nii. Siis tuleb metsavahel mäkke tõusta. To on natuke keeruline ettevõtmine, sealt ma väga isegi ei üritanud üle sõita, tulin poole tõusu pealt maha ja lükkasin, eelmise aasta krambi kogemus oli veel meeles ja uuesti ei tahtnud. Siis saab jälle tehnilist laskumist ja siis on uus tõus. Hea pikk ja parasjagu järsk rühkimine. Õnneks on seal ruumi ja kui kiirus maha läheb on vingerdamise võimalus :). Eelmine aasta ma selle mäega hakkama ei saanud, poole tõusu pealt panin krampis jalad maha, see aasta võtsin kokku ja tegin ära, TUBLI OLEN. Lõpus ikka jalg veidike tõmbles küll ja kartsin, et saab jälle "mõnu" tunda. aga õnneks sai mägi otsa ja jäin elama. Siis jäi mingi alla 10 kildi sõita, aga no sugugi ei edenenud. Oma arust olin sõitnud väga palju , aga ikka veel üle 5 kildi. Kui 5 kildi märk tuli, oli päris hää tunne. Siis sai veits suusarada ja mingi väga värisevat metsateed ja tuligi lõpp. Kuremaal on finis ka veel vasta mäge. Nii et peab lõpuni pingutama.
Raske oli, aga linnuke kirjas ajaks tuli 4:44, eelmise aasta aja sõitsingi üle. Õnneks oli rada kuiv, eelmine aasta oli parajalt vesine. Ja kohaks tuli kolmas ..... tagant poolt. Stardis olevat olnud 783 võistlejat lõpuni jõudis 750 ja viimane tuli pool tundi must hiljem.
Mis ma siis kokkuvõtteks oskan kosta. Trenni peab vist tegema hakkama, äkki on abi ja saab teinekord lihtsamalt. Kuna ma trenniks eraldi aega ei oska leida, siis peab järgmine aasta terveks sarjaks ära registreerima, siis saab vähemalt sõidukilomeetreid ja kogemust. Sest ausalt üteldes olin ma metsavahel ikka tehniliselt tõsises hädas. Mitu korda rajalt välja ja raputamist ja ratta valitsematust oli ikka kuhjaga.
Üks mõte miks läksin sinna, oli proovida enne Tartu rattamaratoni kuidas olemine on. Ja peab tõdema, et päris hea. Kui suudan Kalevipoja ära sõita, siis on see Tartu, nohu. Kui nüüd ilma ka hoiab, et poriseks ei lähe, siis peaks Tartuga 4,5 tunniga hakkama saama.
Järgmine kord siis kirjutan kas sain või ei saanud :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar