2. Tartu Linnamaraton – 42km puhast naudingut.

Sai üks ego upitamise üritus jälle ära tehtud. 42,194 km joosta on tegelt veidike hullumeelne pealehakkamine küll. Mõni inimene ei viitsi autogagi niikaugele sõita. Igatahes kui too lõpu punane vaip paistab, siis on liiga hea tunne, et sellest loobuda, nii et saagu mis saab järgmine aasta lähen jälle nautima. Jooksuilm oli see aasta ka lausa super. Päike paistis, aga väga palav ei olnud. Vahepeal oli natuke tuulekest, aga segama see ei hakanud. Nii et super.

Vaim oli jooksuks valmis mul juba mitu päeva enne. Kaks korda nägin unes maratoni, kord jooksin teine kord jäin hiljaks. Ma nagu hindangi oma vaimset valmisolekut võistluseks nii, et kui ma tolle hilinemisunenäo või midagi sarnast olen ära näinud, siis on vaim valmis. :)

Starti sai mindud ilusa mõttega, et no eelmine aasta eriti kõva aeg ei olnud. Selle peaks ikka üle jooksma. Ja no lõpuaeg võiks ikka hakata numbriga 4. Olen ikka kuradima heal avamusel endast. Viimati jooksin vist 2 kuud tagasi ja nati pikemat maad sai joostud Ööjooksu. Ja ma lendan kohe peale 4,5 tundi jooksma maratonile. Aga no mis teha, hull on hull.

Võtsingi siis stardis 4,5 tunni tempomeistrile sappa. Jooksime seal nigu lambad ühe vedaja järgi. Mul see aja jagamine kilomeetrile on alati veidi raskusi tekitanud. Aga tempomees teadis paremini, et aeg peaks olema 6:23 kilomeetrile. Aga et ta liigub 6:20, et siis on joogipunktis aega juua võtta. Mulle tundus see esialgu suht aeglane. Mõte peas oli umbes nii, et no vaatan natuke aega, sörgin siin järgi, mingi 21 kiltsa peal lähen vaikselt mööda ja panen omas tempos edasi. Ses mõttes saigi nii tehtud, et umbes sealt maalt jooksin omas tempos edasi, väikese mööndusega, see mööda minemise osa jäi tegemata.

Nii et esialgu oli täitsa hea minek. 5 kildi peal, 10 kildi peal oli veel särtsu küll. Eelmine aasta ma alustasin kohutavalt kiiresti. Jooksin koos Contraga ja siis jõudsid 4 tunni tempo mehed mulle alles 21 kildi peal järgi. See aasta ma siis mõtlesin, et jooksen 4,5 tunni tempos, et siis püsin kauem samas hoos, mis alguses. 15 kildi peal jäin joogipunktis grupist mingi 50 meetrit tahapoole. Tiksusin seal sabas. Järgi spurtida nagu ei jõudnud eriti, aga väga maha ka ei jäänud. Mingi 17 – 18 kildi vahel on paar pisikest tõusu, seal vahe juba veidi venis. Ja nii ta tasapisi hakkas venima. 21 kildi peal ma veel nägin ees seda gruppi, aga peale peatust joogipunktis läks vahe liiga suureks.

Mis siis ikka, jooksin omas tempos edasi. Suht hõredalt oli jooksjaid, aga vahel läks mõni mööda, isegi sain kahest mööda, pärast nad möödusid must uuesti. Eelmine aasta ma hakkasin mingi 28 kildi peal kõndimist harrastama ja see pani jooksmisliigutuse suht lukku. See aasta oli plaan seda mitte teha. Plaan jäi plaaniks. 30 kildi peal jäin ikka kõndima, esialgu siukseid lühikesi juppe, hiljem juba pikemaid. Suurt vahet kõndimise ja jooksmise kiirusel muidugi polnudki. Mõnel lõigul vist õnnestus isegi kiiremini kõndida kui joosta.

Mingi 28 kildi peal läks 5 tunni tempomeister must mööda. Jooksid seal kolmekeisi, ajasid juttu, ei paistnud eriti väsind olevat. Aru ma ei saa. Üritasin järel hoida ennast, mingi 20 meetrit jõudsin hoida peaaegu.

35 – 36 kildi peal üritasin jälle veidi rohkem jooksuliigutust teha. Siis saingi aru kui kiiresti ma torman. Nimelt tegi linna pargis üks soliidses eas härrasmees laupäevast jalutuskäiku. Keeras kuskilt sell jooksuraja peale ja jalutas seal. Ja no tee mis tahad, ma ei jõudnud eest ära joosta. Mingi kilomeetri jagu jalutas mu järel. Siis õnneks keeras rada ära. Siis sai vahepeal taas natuke jalutatud. Iga 5 kildi järel oli joogipunkt, aga lõpuosas jäin ikka korduvalt joogi võlga. Päris tugev janu tekkis umbes 1,5 kilti enne joogipunkti. Vaevalt see mu tulemusele ka mingit positiivset mõju avaldas. Järgmine aasta peab mõtlema, mingi väikse joogi kaasa võtma. Mõni vedas seal liitrist pudelit kaasas, seda ka nagu ei viitsi vedada. Võis siis peab kahe joogipunkti vahele kellegi raja äärde kutsuma, et see vajadusel veega varustaks.

Kilomeetrid ikka tasapisi vähenesid. Mingi 4-ga algavast ajast ei unistanud juba viimased 15 kilti. Üritasin arvutada, et mis see kilomeetri tempo peab olema, et eelmise aasta ajaga jõuaks. Ei tulnud sest välja midagi, lõin käega. Varsti oli selge see, et eelmise aasta aeg on ka juba täis ja tükike maad on veel joosta.

Viimased 2 kilomeetrit. Isegi puulehed tee peal osutusid ületamatuteks tõketeks, eriti need, mis veidi kortsu kuivand olid juba. Nigu tõkkejooks, aga eest ära ka ei jõua lükata. Nii ma siis lohisesin ikka kuidagi lõpuni. Piltide pealt vaadates oli lõpumeetritel mu sammu pikkus peaaegu negatiivne. Kuigi ma oma arust üritasin viimasel 100 meetril ikka võimalikult kabedalt joosta. Mis kööbakas see samm veel siis oli kui fotograafe ligi polnud.

Aga no tehtud sai ja suur rööm südames lõpetasin ajaga 5:48:54. Kõige viimaseks ka ei jäänud. Kahel inimesel õnnestus must aeglasemalt joosta, aga üks neist oli vanuseklassis M75, ega mul millegi üle uhkustada pole, oma vanuseklassis olin viimane.

Mis ma kokkuvõtteks oskan kosta. Tundub nii, et väga vahet pole, mis kiirusega alustada, 27-28 kildi peal olen ikka surnd ja kraabin oma jalad kuidagi lõpuni ära. Kui poole distantsini võis tunda mingit hingeldamist või tõenäoliselt kõrget pulssi, siis lõpus vist küll ei olnd miskit. Pulsikella mul kahjuks pole. Lihtsalt jalgu ei jõua liigutada. Kiiremini alustades lihtsalt jõuaks sinna 28 kildi peale natukene vähema ajaga ja lõpus nagu väga palju aeglasemalt enam ei saagi liikuda, see oleks juba seismine. Nii et järgmine aasta plaanin veidi kiiremini alustada ja vaatan mis juhtub :).

Eks väike pettumus jäi ka hinge, et see aeg nii hull tuli. Süüdistada ka pole kedagist, nii et jääb ikka oma võimete kaela. Samas mitte igamees ei jõua maratoni ära joosta :)

Selleks aastaks vist on võistlusmomendid läbi. Peab järgmiseks aastakas hakkama kalendrit koostama ja äkki üritaks mingi trennigraafiku ikka paika saada. See viimane on eriti keeruline tegevus, aga ausõna üritan.