Avasin selle spordihooaja siis Viljandi paadimehe otsingutega. Eelmisel aastal sai jooksu vaatamas käidud ja siis mõtlesin, et peaks ka ikka ära proovima. Ja kuna suusamaraton, ja suuskamine üldse, ära jäi, siis pidi mingi alternatiivi leidma. Nii paningi ennast kirja. Seekord õnnestus 2 jooksukaaslast ka kaasa vedada. Et oleks motivatsiooni kiiremini liduda.
Kuna see oli hooaja avastart, siis olin juba kaks nädalat enne mõnusalt närvis. 1. mai lähenes ja närv kasvas ja kasvas. Pool tundi enne starti hüplesin ümber auto vihmas ja külmas nagu veits tobe. Jooksukaaslased autos vahtisid ja pidasid vaikset naeru. Stardikoridori jõudsin vist kah kõige esimesena. Olin ühes stardigrupis tõeliste veteranidega. Seal oli onu, kellel oli juba 56. kord seda paadimeest otsida. See on rekord, mida ma vist ei suuda ületada.
Ah jaa, eesmärk oli mul ikka ka. Tahtsin salamisi, et jõuaks alla tunni ära teha, et olgu või sek alla, aga uhke oleks pärast ütelda, et ei mäleta,aga alla tunni oli midagi. Aga tegelt oli nats reaalsem plaan, et saaks mingi tunni ja 10 mintsiga hakkama. See teeb siis nii, et nats üle 5 mindi kilomeeter.
Varem olin seda järve ümbrust rattaga uurinud ja teadsin karta, et järve taga terviserajal on paar kuni kolm päris ilusat tõusupurakat. Sealt mitmel korral ratast üles nügides olen mõelnud, et ikka tugev jurakas peab olema, et sealt 5 mintsi kilomeeter üles joosta.
Uhke spordikella soetasin ka omale, näitab kiirust ja puha, jälgisin siis seda ka. Ei pidand enam arvutamise peale mõtlema, sain joosta. Igaks juhuks kohe põhjagaasiga minema ei läind. No poleks muidugi saanud ka. Ütleme nii, et stardis oli õige pisut kitsas. Stardijoonest sain üle kui minut oli juba täis tiksunud.
Esimene km sai 6:33. Aega, mida tagasi joosta, juba tekkis. 2. kilomeetril esimene tõus. Läks suht kergelt ja sai omas tempos edasi kulgeda. Viljandi järve jooksul siuke omapära, et ei ole väga täpne rada nii, et peale tõusu jagunesid inimesed kaheks, ühed panid ühte ja teised teist rada. Oleks mul siis infot, kumb to kasulikum võtta oli. Jää või seisma. Läksin mingi pundiga kaasa ja raja ääres inimesed plaksutasid, ju väga vale rada ei olnud. Varsti tilkus iga maja vahel järjest seda ära hargnenud rahvas tagasi. Ja nigu sipsti oligi 4,8 kilomeetri vaheajapunkt. Siin sain esimese kilomeetri kah alla 5 mindi joostud.
Joogipunktis võtsin paar jooki, aga nina oli veits nohune nii, et päris ebamugav oli juua. Peale joogipunkti läks rada kaheks - üks nool näitas, et soo ja teine, et 160 meetrit ringi. Siin oli valik lihtne, ei hakka mina sohhu ronima. Lähen mööda kindlat maad. Ja valisin vist õigesti, sest minu ees sohhu keeranud hiire kõrvadega onu tuli suht porisena rajale tagasi paarkend meetrit minust tagapool. Siis tuli hobusepabulasi heinamaid, ja üks päris järsk tõus. Paljud kõndisid, aga mul oli jõudu küll ja ikke jooksin. Või no tegin jooksulaadset tegevust. Mingid meditsiinitädid mäe otsast teatasid, et see viimane tõus. Ei julend neid uskuda. Olin ju rattarajal tõuse näinud. Aga oh imet, rada pani otse üle põldude ja õige varsti oli juba tuttav mäest alla jooks ja lõpu lõhn oli tunda. Oleks vaid seda teadnud. Teinekord julgem.
Sel järsul tõusul jõudsin järgi ühele väga pisikesele tüdrukule. Pakun, et vanus võis 10-11 olla, aga lidus nagu noor jumal. Mul oli tõsiselt tegemist, et järgi püsida. Mööda saamisest rääkimata. Nii sai siis seal mingi 3-4 kilti joostud ja päris mitmetest möödagi mindud. Viimases joogipunktis 2 kilti enne lõppu lagunes see punt laiali ja sain üksi minema. Päris natuke oleks häbi olnud lõpusirgel mingi 10-aastase käest pähe saada. Samas oleks ka ise päris piinlik tast mööda minna, sest igal juhul on ta miljon korda parem jooksja kui ma. Respect. Õnneks sain varem minema ja piinlik moment jäi olemata.
Alla tunni aega ma enam saada ei lootnud, kilomeeter enne lõppu veel tund täis ei olnud. Aga õige pea peale seda märki hakkas kell lärmama. Aga no lasin rõõmsalt lõpuni. Staadioni peal panin veel gaasi põhja ja läksin 5 inimesest mööda. Üks tüüp trügis järgi, aga päästev lõpujoon tuli ette.
Ajaks tuli 1:03:49. Nii, et õige pisut jäi suurest plaanist puudu, aga reaalsem eesmärk sai tublisti täidetud. Esialgses tabelis andis see kohaks 1508, pisut üle poole. Lõpetajaid kokku oli mingi 2900 kanti.
Jooksukaaslased tegid ka päris hea tulemuse - 1:17 midagi ja 1:30. Mõlemad ähvardasid, et jäävad viimaseks, aga ei olnud miskit viimased, oli veel tulijaid küll.
Peale jooksu oli veel energiat ja särtsu küll ja mõtlen, et järgmisel aastal panen ikka sihiks 0:49:59. Samas hea kui särtsu on, sest kaks päeva pausi ja kohe tuleb Mulgi rattamaraton otsa.
Kui seda lugu siin lõpetan ja viimistlen ,olen ma ka juba järgmise võistluse, Mulgi rattamaratoni üle elanud. Aga sellest juba järgmises loos.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar