Alles sai jooksmisest jalad ära valutatud kui tuli ratta selga istuda ja taas siit Viljandi järve kaldalt uuele katsumusele söösta. Seekord siis juba 5. korda Mulgi rattamaraton. 60 kilti puhast rõõmu. Tegelt nii siiralt ja ausalt, mulle see Viljandi rada täitsa meeldib. Nii üldises plaanis 5+. On seal 40. kilomeetri kandis üks osa juurikaid, mis pole kuidagi hea sõita, aga no igal plussil on omad miinused.
Olin sellest kolme päeva tagusest järve jooksust veel parasjagu väsinud. Aga samas jalad enam tunda ei andnud ja kange tahtmine oli rekordeid murdma minna. Isiklik rekord sealt rajalt on 3:47, see oli plaan üle lüüa. Ettevalmistused selleks olid tegelt nigelavõitu. 130 rattakilomeetrit mööda asfalti. Aga no on hullemaski treenituses rekordeid tehtud. Olin optimistlik, samas teise õla peal oli realism, mis ütles, et kui saab alla 4 tunni on väga hea. Spordikell mängis mäkra ja teatas ootamatult juba enne starti, et tal on aku tühi. Nii et siin pidin arvestama ainult ratta spidokaga. Kellaajast polnud aimugi.
Ilm oli hirmus külm. Hommiku ärkan, Tõrvas päike paistab. Ema helistab Türilt, seal sajab lund. No ja nii oligi. Viljandis ei olnud üht ega teist. Natuke vihma ja külm, külm, külm. Stardimomendil vist teati ütelda, et oli 5 kraadi sooja. Vihm tegi väikse pausi ja väga kõvasti märjaks ei kastnud, aga niiske oli mõnuga. Rada oli suurest kuivast kevadest ja lumeta talvest ülihea tugeva põhjaga ja kõva. See viimaste päevade vihmasadu oli ta küll kohati tatiseks teinud, aga muidu ikka ilus. Isegi kohad, kus tavaliselt on miski poriauk, sai läbi sõita.
Eelmise aasta laiskuse tõttu olin lükatud viimasesse stardigruppi. Numbrimärk anti 829. Võistlejaid oli pikal raja isegi numbrimärkidega, mis algasid tuhandega. Nii et kui stardipauk käis, ei saand mitte liigutadagi. Stardijoonest päriselt üle sain, oli juba 1:12 ära tiksunud. Mõtlesin ise, et päris nöök on ju nii kui ma nüüd lõpu ajaks saan näiteks 4:01. Õudne.
Viljandis on täitsa äge algus, siuke korralik mäkke tõus. Seekord oli mingi jõnks sisse tehtud ei tea mis põhjusel, igatahes kui jõudsime munakivi laskumisele oli üllatavalt palju ruumi. Tavaliselt saab seal mingi hetk jala maha panna, nüüd ma sattusin küll kehvema serva peale sõitma, aga kuna ees ja taga ruumi oli, siis kõige hullem polnud.
Alguses sain päris paljudest inimestest mööda (hiljem nad vist läksid jälle minust mööda), korra viskasin ka keti maha, aga sain peale ja kohe uuesti nendest samadest inimestest mööda. Äge. Aga no nii taga otsas mingeid suuri gruppe ei teki, nii, et oligi suht üksi või kahekeisi sõit ja tänu sellele sai ka ise rada valida ja kohati päris head kiirust näidata. Korra juba mõtlesin, et minu treeningkava “rohkelt puhkust” täitsa töötab. Siniallika tõusudel ma neist muidugi üles ei saand, kohati oli veits libe ka, aga tegelt nats oli ikka sõitja viga ka. Esimesed 20 kilti läbi, oli igatahes keskmine kiirus mingi 18 umbes. Vaatasin, et ülikõva. Polli suusarajad veel mütata ja 3:30 juba vaimusilmas paistis. Aga no seal Polli suusaradadadel kiirus ikka kukkus nats rohkem. Täpselt ei saanud kaeda, aga vist mingi 15 - 16 vahel oli. Aga seekord mulle meeldis seal sõita, kuna porine ei olnud, sai ikka laskumised max kiirusega kihutada ja siis kohe tõusu üles. Nii, et ma vist paar kolm korda tulingi maha tõusu peal. Kõik sellised, kus algust hooga ei saand teha. Ise olin umbe rahul. Teises vaheajapunktis ei olnud isegi väga väsind.
Siis on vahelduseks natuke kruusateid ja siis tuleb see juurikarada. To mulle ei meeldi. Ma ei saa kuidagi sõidetud seal. Kiiresti sõita ei saa, paras haamer peal ka juba, ei jõua kah. Aeglaselt ju sõita ei taha ja siis muutkui kangutad seda ratast ja vingerdad. Siis veel krossirada otsa. Tollel lõigul oli kõige tihemini silma jäänud spidoka näit umbes 8. Õudne kuidas see mu kogu aega võis laastada. Krossirada ja karjäär läbitud, läks elu lillemaks ja hakkasin uuesti lõpuaega arvestama. Mingi 12 kilti oli sõita ja rekordi saavutamine oli kustunud, 4 tunni ületamine oli järgmine eesmärk, mis samuti kahtlaseks kakkus.
Üritasin siiski. See tähendas sisuliselt seda, et viimased 10 kilti pean sõitma sama tempoga, mis stardis :D. Hea mõte, järve taga on siuksed tõusud, kus ma olen iga kord ratast üles nüginud. Ei tea, mis to seekord teisiti peaks minema. Rohke puhkus vaevalt aitab. Suht haamer oli ka peal juba.
Aga sõkkusin, mis jõudsin ja laskumistel püüdsin ikka tõusud tagasi teha. Kui ei eksi, siis päris viimane tõus oli see, kus kaks tüüpi seisavad rataste kõrval ja hoiavad jalgadest kinni. Ma teadsin, mida nad tunnevad. Krambid, õnneks seekord mul aind korra ähvaradas, aga muidu kõik tip-top. Tundsin neile isegi natuke kaasa kui oma ratta käekõrval mööda lükkasin. Aga samas ei ole vaja nii ahne olla ja must mööda sõita :D. Igatahes sealt oli mingi 2 kilti lõpuni ja suurt aega polnd enam võimalik päästa.
Päris lõpp on ju muru ja liiva peal, nii et seal kah sekundeid tasa ei tee. Kuna ma kellaaega ei teadnud, siis vähemalt oli motivatsioon kõrge. Lolli järjekindlusega oletasin, et 4 tundi pole veel täis. Aga no loomulikult oli. Lõpusirgel oli kellaaeg näha 4:06 ja kella alt läbi sama numbriga ka jõudsin. Lõpu ajaks tuli 4:06:15. ja praeguseks on siis ametlik lõpukoht 861. Lõpuaja said kirja 904 rattahullu.
Võitja keskmine kiirus oli 27km/tunnis (võitja aeg 2:13:34). Tule taevas appi, ma saan siukse kiiruse asfalti peal ja mäest alla, tal on see maratoni keskmine, aru ma ei mõista. Aga viimase aeg 4:52:48, nii et seekord olin laibakast päris kaugel. Kokkuvõttes nii väheseid sõidukilomeetreid ja suurepärast vormi arvestades võib rahul olla. Ausõna, järgmine kord püüan paremini.
Nüüd paar päeva puhkust ja 11. mai juba uus katsumus, siis vaja jooksurajal isiklik rekord kinni püüda. Ja ei saa salata, latt on kõrgele seatud. Aga sellest juba järgmine kord.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar