Saan jälle natuke nina püsti ajada. Ikkagi selle trassi parim aeg.
Käisin siis kolmandat korda mõõtmas vahemaad Otepäält Elvasse, täpsemalt Tartumaa Tervisespordi keskusesse. Jooksutrass selle vahemaa läbimiseks on siis 23 kilomeetrit kopikatega.
Jooksu alguses olin ärevil nagu tavaliselt. Üritasin platsis olla mingi poolteist tundi varem, et saaks ikka enne starti pulsi üles. Kohale jõudes tuli valikuid tegema hakata ja no teadagi see on mulle raske. Ilmake oli siuke ei liha ei kala. Reklaam oli hea, aga sisu jättis soovida. Autoaknast vaadates tekkis tunne, et on väga hea lühikeste pükste ja särgiga jooksmise ilm. Parklas vaatan ringi, inimestel joped seljas ja pikk püks jalas???? Astusin autost välja,..., ronisin sisse tagasi ja panin ka jope selga. Staadionile minnes kui tuul ei puhund oli jälle pisut soe. Nii ma siis kõndisin ringi dilemmaga, mis jooksuvorm panna. Valisin kombinatsiooni pikkadest pükstest ja lühikesest särgist. Ja mõtlesin, et kui külm hakkab, siis pean lihtsalt kiiremini jooksma, saab sooja. Kui palav hakkab, peab ka kiiremini jooksma, siis tuul jahutab. Hiljem sain aru, et tegin peaaegu et täitsa õige valiku.
Stardis oli piisavalt kitsas ja kohe tormama hakata ei saanud. Kui staadionilt tee peale keerasime, oli aga juba ruumi küll ja hakkasin trügima. Mul oli ikka latt kõrgel, tahtsin 2 tunniga ära teha. See teeb siis mingi 5:10 kilomeetri kohta. Minu treenituse kohta sai latt ikka üle pea pandud. Aga no enesetunne oli hea ja siuke reaalsem idee mingi 2:10 ga teha oli ka varuks olemas.
Esimene kilomeeter oli loogiliselt nats aeglasem, stardimelu. Teine ja kolmas olid juba väledamad ja rütm ja hingamine oli hea, enesetunne oli hea. Ühest tuttavast konkurendist sain neljandal kilomeetril mööda. Ütlesin talle, et jooksen kaua jõuan, siis vaatab. Ja nii ma siis tegingi. Eesmärk siis 5:10 kilomeetri kohta. Esialgu isegi sain peaaegu hakkama, mõni kilomeeter tuli isegi alla 5.
15 kildi peal hakkas kerge haamer peale tulema. Hirmus äkki tuli see ajas kukkumine kui 15. kilomeetriks ma olin kokku umbes minutiga oma graafikust maha jäänud, siis peale seda hakkas ikka iga kilomeetriga kaotus muutku kasvama, ei saanud enam isegi alla 5:30 enam joostud. Üks tuttav konkurent läks 6 kilti enne lõppu mööda. Jõudsin vist pool kilti sabas püsida ja sain vahelduseks ühe kilomeetri seetõttu kiiremini kah. Aga ei, kui ikka ei jõua, siis ei jõua ja nii to tempo langes.
Lisaks hakkas mingi hetk tunda andma, et talla alla kasvab vill. Jälle uus ja huvitav tunne. Aga õnneks lasi ikka lõpuni joosta. Ei saanud nagu arugi, kodus pessu läksin, siis oli ai ai.
Viimased 5 kilti jooksin siis ikka hambad ristis juba. Ainult üks asi surus takka, et see tüüp kellest neljandal kildil mööda läksin, mind kätte ei saaks. Järjest rohkem hakkas must möödujaid tulema. See on ikka pärs kole tunne, kui need, kellest oled korra möödunud, sust mööda lähvad uuesti.
Poolmaratoni vahefinis ja mu praegune poolmaratoni rekord 1:50 oli just ära kukkunud. Sain mingi 1:54 kirja. Aga no eelmine rekord oli joostud asfaldil, see oli maastik. Nii, et ma arvan, Rakveres lähen ikka rekordit püüdma.
Viimane kilomeeter paistis. Ja täpselt nagu eelminegi aasta oli üks tüüp enne kilomeetri märki siruli maas näost valge ja süda vist keeldus sõbralikust koostööst. Igatahes meedikud tõttasid ta poole ja ka kiirabi juba vilkus lähemale. Päris kurb juhus, sa oled peaaegu lõpus, mingi viimane kilomeeter ehk siis 5 minutit veel ja oleks medal kaelas, aga ei, pump annab järgi. Loodetavasti puhuti talle ikka elu sisse ja kõik sai korda.
Viimasel kilomeetril ma ikka olen suutnud end tavaliselt kokku võtta ja viimasel 300 meetrit isegi spurti teha, aga seekord olin tühi. Õige pisut küll tõstsin tempot mingi 5:30 peale aga no ei jõua, vast 50 meetrit enne lõppu üritasin paarist inimesest mööduda. Lõpu kell ka paistis, vaatasin, et saan ehk 2:07 aga sain mööda vaid ühest ja nagu hiljem diplomilt selgus, kukkus see 8. minut ka täis. Lõpu aeg siis 2:08:02. Ilus lõpu aeg vähemalt :)
Kokku võtteks ütlen, et tegelt olen ikka rahul, isiklik rekord ja olin küll väsind, aga röömus. Õhtuks ikka jalad andsid tuld ja eriti neid liigutada ei tahtnud, aga eelmise aastaga võrreldes olin lausa kangelane. Kaks päeva pärast jooksu sain juba täitsa ilusti kõndida. Oli selline mõnus valu vaid. Tavaliselt lonkan neli päeva tugede najal. Ni,i et igati tubli tulemus.
Nüüd juba uue ürituse ootuses, 18. Mai Tallinna rattamaraton Aegviidu lähistel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar