Tallinna Rattamaraton, tegin lõpuspurdi kohe algul ära.

Spordihooaeg läks sellise hooga käima, et juba neljas võistlus järjepanu. Seekord siis Aegviidu kandis Tallinna Rattamaratonil. Maha märgitud sinna rada 59 km ja mul oli seal teist korda sõitmine.

Esimene kord sain aja 3:12. Ja mäletasin ilmselgelt, et seal on kindlasti veel reservi. Seega reklaamisin välja et lähen 3 tundi püüdma. Nagu alati jätsin varuks, et no kuni 5 minti võib üle ka minna. Ma ei tea küll, kust kohast ma siukse nahaalsuse võtan, et arvan ennast maratoni 20 km tunnis ära sõita. Aga no ennegi üteldud, et ega ma vist terve mõistuse juures pole. Sel hooajal siis mingi 200 ja natuke peale sõidukilomeetreid kogunenud. Seda on ju karjuvalt vähe. Mulgi maratonil samuti mingit üle keskmise tulemust ei saanud. Neljas üritus järjest jne jne aga ikka olen tuus ja luban 3 tunni pärast rajalt tagasi olla.

Kogu see võistluspäev hakkas hakkas tegelt juba paraja nöögiga pihta. Olin peaaegu Aegviidus kohal kui avastasin, et rattahoidja võti jäi maha. Et siis ratas katusel lukus ja kättesaamine on ???. 

Sõitsin parklasse, võtsin numbri välja ja hakkasin siis nuputama, kuidas ma selle ratta sealt raamist kätte saan. Ja ikka nii, et ratas jääks terveks ja suure soovitusega ikka raam kah. Lähedal parkis auto, kellel ka Thule raamid katusel olid, küsisin tema võtmeid, tal oli neid lausa neli komplekti, aga nöök jätkus - ükski ei sobinud. Hakkasin siis kangutamismeetodiga pusima. Kõrval olev onu tuli ka appi ja nii me selle ratta sealt kuidagi välja kangutasime. Üksi poleks kuidagi hakkama saanud vist. Nii et sõit sai toimuda. No ega nöök sellega ära ei lõppend. Hakkasin rehvi rõhku korrigeerima ja suutsin põlve jalgratta pumbaga ilusti siniseks hammustada, hea et tükk välja ei tulnud. Nii “hea” oli. Sain oma asjad joonde, läksin parklast starti, seal avastasin, et kindad jäid maha, siis sai veel nende järel käidud. Iga märk tahtis näidata, et pole vist mõtet rajale minna.

Jõudis kell siis niikaugele, et sai stardikoridori. Nagu alati üritan oma stardigrupi esiritta trügida. Oli nii ka seekord, et olin pm esireas. Kõrvemaal aga siuke eripära, et start antakse väikse viitega stardigruppide kaupa. Niisiis kui meie stardiaeg kätte jõudis, sain startida nii, et mitte kedagi ees ei olnudki. No ja sinna see mõistus kadus. Kõrvalt kihutati ka minema siukse vilega, et kruusa lendas ja no ma ikka ka. Olen siin blogides ennegi mainind, et stardi hetkel kaob mõistus ära. No ja juhtus ka seekord. Kimasin ikka kohe minema nagu miski liider selline.

Sellel järgnes aga:

Hingetuna jõudsin ma metsavahele,

ja sealt must mööda mindi.

hingetuna mind ei pandud tähele,

pea viimaseks nii jäingi.

(Viisil Nexus “Hingetuna”)

Nii ta täpselt oligi, sain mingi 700 meetrit spurtida kui esimese künka juures sai õhk otsa veel 300 meetrit ja ette sõidetud edumaa oligi läinud ja hakkas massiline mööda trügimine. Vahepeal jäi ära, sest rada läks kitsaks. Kui rada laiaks läks, jätkus ka mööda minemine. Mina ei saanud ise kellestki mööda vähemalt esimesed 7-8 kilomeetrit, siis mõni ikka õnnestus alistada.

Nii, et esimese kilomeetriga sõitsin oma spurdid ära ja edasi läks elus püsimiseks :)

Häälestasin oma spordikella 5 km aegu näitama ja oma eesmärgi täitmiseks oleks pidanud siis see aeg olema umbes täpselt 15 minti. Esimesed 5 kilomeetrit see ka nii juhtus. Aga sealt edasi oli kukkumine juba tugev. Järgmised 5 kilti tuli juba 22 minti ja ta seal 20 lähedal tiksus. Vahepeal 25-ndast kuni 40 km ma isegi suutsin sinna 15 ligi hoida. aga no seal oli ka palju kruusaseid lõike ja jõuvaru oli ka stardispurdist veits taastunud. 10 kilti enne lõppu tuli aga uus haamer peale ja vaatasid, et lõpuni jõuaks.

Ei hakkagi siin pikemalt ja jupi kaupa seda rada lahkama. Tegelt on ju hea kihutamise rada. Alguses on mõned maasikad, mida on vaja vallutada ja no vahepeal on ka mõni keerulisem koht, lõpp on tagurpidi algus, seega jäävad mõned maasikad ka lõppu. Üldiselt on kihutamise rada. Metsateid ja kruusalõike on palju. Väga raputavaid juurikaradasi ka ei ole. Mida ise tundsin, siis ratta valitsemine jättis mul küll soovida. Need mõned keerulisemad jupid, mis rajal olid. Võtsid ikka ratta rappuma ja see väsitas istumislihase liiga ära. See eelmise hooaja laisklemine ja vähene harjutamine on ikka oma jälje jätnud.

Üks märksõna sportliku pühapäeva kohta oli kindlasti palavus. Küttis ikka himuga. Topsi vett pähe valasid, kadus nagu kerise pealt. Olgem ausad, eks see palavus tegi ka oma töö. Iga kord peale joogipunkti oli endiselt janu. Tavaliselt ma saan oma ühe pudelitäiega ilma täitmata hakkama. Seekord lasin täita ja toogi sai otsa. Tavaliselt on tuul jalgratturi vaenlane, aga seekord kui lagendikul tuli vastu tuul, pole ammu nii hea meel olnud, mingisugunegi leevendus, olgu või vastutuule näol.

Minu ülbus, sportlik laiskus, üle mõistuse stardispurt, palavus, kõik see kokku andis lõpuks tulemuseks 3:41:16. See on ikka väga mitu minutit üle planeeritu. Sellega ei õnnestunud isegi stardinumbrit üle sõita, kohaks oli 926. Lõpetajaid tuli 942 ja katkestajaid 52, et ega mul nüd kõige kehvemini ka ei läinud.

Nüüd saab ühe nädalavahetuse puhata ja siis läheb ralliks, Rattaralliks. Sellega jälle siuke lugu, et 10 päeva on veel aega, aga maantehunt on välja ajamata. Tuleb vist raske.

Aga sellest kuuleb järgmisel korral.