33. Tartu Rattaralli oli minu jaoks viies.

Hõbemärk 5 Rattaralli lõpetamise eest.

Juuni sai väga sportliku alguse. Viiendat korda läksin ennast proovile panema Tartu Rattarallile. Ettevalmistus maanteespordiks olid 40 km maantehundi testimist ja üldse kokku 300 kilti rattasõitu. Aga enesekindluse etalon selles valdkonnas. Läksin sõitma ja lubasin tagasi olla isikliku rekordiga, plaan oli sõita 133 kilti ära 4:25-ga. Mingit väga suurt ärevust seekord isegi ei olnud. Võistluspäeval tuli üle keskmise ärevus sisse alles. Stardis juba mitmendat korda 5. grupis vist. Stardinumber seekord 1334. Kolleeg ka stardis, ta must oluliselt parem sõitja, nii et ainuke võimalus kasvõi korra tast mööda sõita oli kohe alguses. Esimese peaaegu kilomeetril siis täitsin selle ülesande ka ära :)



Rada oli sel aastal sedapidi ehitatud, et sai Tartust Otepää poole sõita. See on igatahes oluliselt parem kui vastupidi. Sõidu strateegia sai selline pandud, et pean üritama võimalikult alguses enda tempole sobiliku grupi leidma ja siis üritama selle tagumises otsas võimalikult kaua jõlkuda. Kuna ilm oli jahedapoolne, siis joogipunktides peatumine oli plaanitud nii ja naa, oleneb olukorrast. Oma söögist ja joogist oleks pidand jätkuma. Targad on väitnud, et umbes Tartu viadukti peal peaks juba see sobilik grupp välja valitud olema. Olin isegi täitsa mingi grupi keskel selleks momendiks. Ülenurmest mööda, jäin grupist kümmekond meetrit maha, üritasin järgi punnida, aga pingutasin vist üle ja hapnik jäi täiega kinni. Vajusin uuesti tahapoole ja jäin ise hoopis ühte väikest gängi vedama. Paar tõusu nad jõlkusid mu kõrval ja järel ja siis jätsid mu maha. Aga tegelt on seal maal ikka palju rahvast, et üksi sõitmise tunnet ei olnud. Natuke enne Otepääd olin küll üksi kahe grupi vahel, aga siis tulid tagant mõned tublid ratturid ja sain neile sappa.

See grupp muutus suht läbuks ja otsustasin Otepää TPs väikse turgutusejoogi ja kurgi näol kaasa võtta. Munamäe kandis olin suure grupi sabas ja hoidsin ennast kurgienergia ja hullu tahtejõuga sellest kinni. Ühel tõusul jäin vist maha jäädes kellelegi jalgu ja ta tõukas mu gruppi tagasi. Tegelt ma arvan, et ta vältis mu selja najal kukkumist, aga mina sain gruppi tagasi. Kasud mõlemapoolsed. Jõlkusin sealgrupis päris hea tükk aega. Keskmine kiirus oli mingi 32-33 kanti. Aga ma ikka ei mõista grupis sõita. Mulle tundub seal sabas, et nad sõidavad liiga aeglaselt. Ja laskumistel tekib vahel vajadus pidurdada. Läksin siis mööda ja sõitsin isegi eest ära. Siis keerasime Sihva poole ja sealt hakkas tuul vastu. Ja vahelduva eduga kestis see lõpuni. Minu jaoks oli see Sihva lõik üldse üks raskemaid lõike. Keskmine kiirus kukkus mõne kilomeetriga 30, millegi peale. Siis läks see punt, kellest ma eest ära sõitsin, must mööda, ei jõudnud ka sabast kinni haarata. Ja jäin üksi uuesti. Mööda ei saand eriti kellestki. Gruppi nägin päris tükk aega ees suht stabiilse vahega, aga ei leidnud endas jõudu järgi ka minna. Sinna hukka see sõit läks kah. Tagant järgi tark, et oleks vist pidand ikka punnima. Või no tegelt ma poleks tohtind sellest eelmisest pundist eest ära sõita.

Sihval tegin peatuse. Täitsin ennast kurgiga ja imesin esimese geeli ära. Oli kerge masekas, aga arvasin et kui Otepääle keerab, siis lõpeb see krdi vastutuul ära. Aga no lootus pidi teadagi mis olema. Lõppes ainult korraks asulast läbi ja seal see tuul juba ootaski. Sõitsin ka suht üksi kogu aeg, mõni väiksem seltskond järgi jõudis, üritasin sappa võtta, aga ei püsi need grupid koos eriti hästi. Alles mingi hetk enne Elvat sain sellisesse gruppi, kus oli hea sõita, ja mis ikka sõitis. Püüdsime paljud üksikud minust möödujad kinni. Isegi keskmine kiirus, mis vahepeal oli kuhugi 29 lähedale kukkund, hakkas tõusutrendi näitama. Kohe hea oli sõita, isegi valutavad õlad ununesid peaaegu ära. Elvas läks rada Lühikese distantsiga kokku. Ja TP-s lagunes see hea grupp täiega katki, osad jäid seisma, osad vist läksid ühe joonega edasi. Imesin teise geeli ära ja võtsin peotäie kurki. Mõned grupi liikmed olid veel seal ja läksime koos edasi, aga ei püsind see ka ja sai jälle üksi sõita ja nii ma kulgesin kuni lõpuni.

Peale Elvat hakkasid õlad nii hirmsasti valutama, et hakka või nutma. Üritasin ringutada ja sirutada aga ei suurt tolku midagi. Neelasin oma magneesiumi ampulli ka ära, et ehk leevendab, ei midagi. Ja valutasin kuni lõpuni, vähemalt päris krampi ei kakkund.

Oma ajaplaanist kinni püsimisest. Sihval olles olin ma veel ju täielikult oma 4:25 graafikus. 66,5 kildi peal olin ajaga 2:11. Isegi pisike reserv ju poolel distantsil (peaaegu 2 minti). Graafikus püsimiseks oleks pidanud 100km peal olema umbes täpselt 3:18, aga mina olin 3:34 nii, et selle 44 kilomeetriga tegelt üle 16 minti kaotust. Samas selle jupi sisse jäid Otepääle tagasi ronimise päris korralikud tõusupurikad. Lootus oli, et äkki pigistan ikka alla 5 tunni vähemalt ära, et 33 kilti ja üle tunni aega. Rada peaks ka kergemaks minema. Mingit aja tagasi sõitmise lootust ma küll ei näinud enam. Aga Valga maantee pealt Ülenurme peale keerates, kus lõpuni näitas 15 kilti, oli aeg 4:24. Viimane 18 kilti olin sõitnud 50 minutiga. Üle mõistuse! 20 kilti tunnis maanterattaga tasasel teel. Isegi natuke on häbi. Siis mul jõudis isegi rajal olles kohale, et 5 tundi alistada muutub juba kahtlaseks. Selg ka kurjamoodi valutas. Õige pisut ma vist suutsin seda kiirust tõsta. Sest 5 kilti enne lõppu oli aeg 4:52, et siis 10 kilti 28 minutiga, aga sellest oli ilmselgelt vähe ja kui ma nägin et 5 kilti lõpuni ja aind 8 minti aega, siis tekkis küll tunne, et viskan selle ratta võssa ja lähen jala edasi. Igatahes tempo tõstmiseks mingit jõudu mul polnud. Viimased 3 kilti lasin juba päris sirge jalaga, sest 5 tundi sai täis. 500 meetrit enne lõppu natuke pigistasin veel, ikkagi inimesed vaatavad :). Lõpuajaks jäis siis 5:06:30 nii et teise poolega distantsil sõitsin maha oma 2 minutilise edu ja lisaks veel 41 minutit kaotust planeeritule. (Esimene pool distantsi 2:11 Teine 2:55). Kohaks andis selline sõit 1613. Päris viimaseks ma ei jäänud, aja said kirja 1760 tublit võistlejat. Ligi 200 võistlejat aega kirja ei saanud.

Järeldused: no mida siin järeldada - nõrk. Mis ma siis pange panin. Seekord ma alguses ennast väga surnuks ei sõitnud. Selles mõttes oli nagu OK. Esialgu oli tempo hea ja pulss kõrgele ei läinud, nats üle 160 mu arust pole hull sõita isegi minu jaoks. Tegelt ma arvan, et üks suuremat sorti viga oli see, et ma seal Otepää - Sihva vahel sellest grupist minema läksin ja ma ei tea, mida püüda üritasin. Mööda asfaldit üksi nühkida ja veel vastu tuult sattuda on ikka hullem kui mõnel laskumisel grupi sabas natuke pidurdada. Paar numbrit sellest grupist, mis meelde jäid, lõpetasid igatahes seal 4:45 lähedal. Pean õppima oma egot veidike kärpima ja mitte üksipäini grupist välja tormama. Kui tundub, et on aeglane, tuleb minna kellegiga koos või passima mõned möödasõitjad ära, et ei peaks üksi laamendama. Järgmine aasta proovin targemini.

Järgmine katsumus ratta seljas on juba 6. juunil Rõuges. See aasta trehvas küll nii, et kaks aasta raskeimat üritust on 1 nädala jooksul. Aga ma olen ju tugev. Kui tugev ma Rõuges olen, kuuleb siis järgmisel nädalal.