Rõuge Rattamaraton: mäest üles ei jõua ja alla ei julge.

Nüüdseks juba üle nädala tagasi käisin Rõuge Rattamaratonil. Võttis nii võhmale, et isegi blogida ei jõudnud :). Mis ma oskan kosta, tegelt ikka kuradima raske rada, aga samas ei ole mitte ühtegi halba sõna ka ütelda. Huvitav ja vaheldusrikas. Üks väike probleem on selle rajaga. Lõpuks oled nagu tühjaks pigistatud sidrun. Kui raja alguses punnitad ennast kuskilt mäest üles ja oled täis optimismi, jee siit saan üles, siis tuleb hea laskumine. Siis raja teises pooles kihutad mäest alla ja mõtled krt kohe on jälle tõus.

Üks omapära on ka sellel rajal, on selliseid tõuse, kus üles sõita miski valemiga ei jõua, eks neid muidugi on mujal ka, aga sel rajal on veel lisaks selliseid laskumisi, millest alla sõita ei julge. Või no kui julged, siis pidurid põhjas. Minu ja ma arvan, et ka paljude teiste jaoks on üks laskumine ikka paras peamurdmine, kuidas sealt üldse alla saab, “Mõrvari isa” või mis ta nimi oli. Õudne koht, olin rajal teist korda ja teadsin juba ette. Sellevõrra oli lihtsam, aga eelmisest korrast mäletan, et seisin seal kuristiku pervel ja mõtlesin, et kas viskan ratta ees alla ja siis lähen järgi või mis ma siin tegema pean. Seekord oli ta veits kruusaseks lõhutud ja lohistasin ennast ühte serva pidi alla. Väidetavalt pidi sealt saama ka alla sõita ??? ei oska ette kujutada. See kuristik seal on minu silma jaoks midagi sellist, et paned oma ratta tagumise ratta köögi laua peale, esimese maha ja siis ronid ratta otsa. Igatahes ma ei kavatse sealt ka järgmistel kordadel alla sõita.

Üks omamoodi vahva lõik on rajal veel. Seal oli sel korral ka kiirenduskilomeeter. Andke armu, ma läbisin seda 5:39. Jalgrattaga 1 kilomeeter 5 ja pool minutit??? Ma isegi jooksen kiirema tempoga! Kilomeetri alguses on kõik ilus ja siis on kraav. Kraav kraaviks, neid on mujalgi, aga kraavi vastaskallas on siuke 2 meetrine järsak. Sealt üles sõita, kindel ei saa olla, mu arust ei ole võimalik. Mul oli raskusi ratta üles upitamisega. Võtsin ratta enda ette risti, punnitasin üles, ronisin järgi, tõstsin ratta edasi, ronisin ise edasi. Sellele punnitamisele järgnes kohe päris järsk tõus. Ma isegi ei üritanud väga pikalt sõita seda. Kokkuvõtvast saatest nägin, et isegi liidrid tulid ratta pealt maha. Tundsin maru kõva mehena ennast kohe :)

Kuidas mul sõit läks? Eks ta läks kah vastavalt hetkevormile. Kaks hooaja kõige raskemat sõitu said nüüd päris järjest. Kuigi Rattaralli oli vist kontidest välja läind enamvähem. Stardigrupp oli viimane ja sisendasin endale, et võtan alguses maru rahulikult. Ja seekord see isegi õnnestus, polnud väga palju ruumi lahmima ka hakata ja kuidagi ümberringi kõik võtsid suht rahulikult.

3. kilomeetril oli üks esimese otsa mees pikali maas, pea täitsa katki, verd voolas. Kiirabi juba teel õnneks ja ta sai vist ikka korda. Hiljem nägin pilti, et ta kiiver oli puhta pilbasteks. Pean endale ka korralikuma kiivri ostma.

Aga ega raja pealt muud ei olnudki kui mäest üles ja siis jälle alla ja nii kõik see 63 kilti. Kohe raja alguses on raja kõige kõrgemad tipud ära ja tõusunurgad ka enamvähem sõidetavad. Esimese poole raja peal ma sain tõusud peaaegu ära sõidetud, kahel korral vist pidin jalad maha panema. Mõtlesin, et no mingit head tulemust niikuinii ei saa, et siis vähemalt enda jaoks üritan niipalju tõuse sõita kui võimalik. Peale teist joogipunkti muidugi ma enam seda plaani peas ei hoidnud. Kõndisin enamuse. Viimasel 5 kildil ronisid juba kohe tõusu algul ratta pealt maha. Kõige viimane tõus Ööbikuorust üles muidugi oli tarvis sõita. Ikkagi inimesed näevad. Enne sai isegi veidi  kogutud ennast ja varakult käigud õigeks vahetatud. Ebaõnn tuli sealt mäest alla. Mingid kuradima naaberriigi turistid jalutasid mäest alla, laiad nigu turistid ikka ja tee kitsas. pidin peaaegu ühel tädil üle varba sõitma. Sinna see tasakaal läkski ja tõusu sõitmine ka katki.

Üks aps juhtus raja peal veel. Nimelt kihutasin põhjagaasiga rajalt välja otse kellegi hoovi. Raja märgistus oli mu arust kole kahemõtteliselt paigas. Näitas nool paremale ja nagu miski tee ka läks, aga ma arvasin, et see näitab, et peale noolt tuleb keerata. Hoog oli ka hea ja lasin otse. Järsku oli miski hoov ja kuri koer haukus. Peremees astus õue, ütles mine siit põllu servast tagasi tee peale. Noole juurest oleks pidand kohe keerama, oleks saand 200 meetrit mööda asfaldit alla mäge lasta, selle asemel sõitsin ma umbes 500 mööda heinamaad. Aga lohutasin, et polnud esimene vist. Seal oli ratta jälgi heina sees veel.

Ja ega rohkem sealt rajalt pajatada polegi. 5 kilomeetri ajad olid ikka kole aeglased. Kolmel korral sain 5 kilomeetri aja alla 20 mindi :). Päris hull, kõige kauem läbisin seda 32 minuti. Sellise “kiire” tempoga tuli mu lõpu ajaks 4:41:11. See annab keskmiseks kiiruseks mingi 13km/h. Ikka õud aeglane. Selle ajaga sain ma 810. koha, lõpetas 822 vaprat ratturit. umbes 70 ligi oli vist katkestajaid. Võitja aeg oli 2:18.21, nii et ta sõitis pm minu topelt kiirusega. See ongi vist minu praegune latt, et korruta võitja aeg 2-ga, siis olen mina. Mõne minuti vast saab vahel kiiremini. Aga enese lohutuseks ütlen, et ma olen ikka igavesti tegija vend. Arvan, et iga mees seda rada läbi sõita ei jõua, Vot.

Uus katsumus 5. juulil Rakkes. Seal on ka korra käidud ja oli vist nii, et algus ja lõpp on paras punnitamine, aga vahepeal on hulk kiiret kihutamist. Igatahes nüüd peaks lihtsamaks minema. Saaks veel enne seda mõne korra ratta selga ka. Aga eks sellest kuuleb peale maratoni :)