Seekord siis juba tükike aega Maratonist möödas enne kui asun mälestusi kirja panema. Maraton oli oma nime väärt. Mitte, et midagi otseselt puruks oleks läinud, aga emotsionaalselt purustas ära küll. Pidasin ise kogu sarjast Rakket veel Viljandi järel teiseks rajaks, kus võiksin mingisugusegi tulemuse sõita.
Pean julgelt üles tunnistama, et nii halba tulemust ei osanud isegi oodata. aasta siis oli 2012 kui sõitsin ka Rakkes, sain ajaks 3:35. Pole ka ei tea mis maailmameistri aeg, aga no seekord panin ligi tunniga üle. 4:30:25. Rada oli põhimõtteliselt sama, pisikesed erinevused kohe stardis ja lõpus paar pisikest muudatust.
MIs siis häda??? No ega ma peale Rõuget ju ratta selga saanud polnud. Tervislikel, siis laiskuslikel ja nädal enne starti veel tervislikel põhjustel, pidin rattast päris eemal hoidma. Nii, et kuu aega vahet ja maratonile. Ja eks andis tunda. Istumine oli lõpuks päris hell. Sel aastal pole üldse kuidagi vedama saanud, pool hooaega on läbi. Rattasõitu alles 600 km.
Võistluspäev ei alanud ka kuidagi harjumuspäraselt ärevalt. Starti sõites küll juba kruvis vaikselt üles. Aga kuidagi, midagi, … oli nagu puudu. Starti minnes oli muidugi surin juba sees. Rõuges avastasin, et on isegi võimalik ennast natuke stardis tagasi hoida ja püüdsin ka suht targalt sõita. Kui keegi enamvähem kiirusega ees oli, siis ei hakanud igal võimalusel vastu mäge jne mööda trügima. Nagu algul tavaliselt kipun tegema. Hoidsin pigem järgi ja no kui mingil laskumisel või kruusajupil kiiremini veeresin, siis ikka läksin mööda ka.
Algul oli isegi kuidagi hea. Esimesed 10 kilti ei saand aru, rafast oli tihedalt. Aga siis juba hõrenes ja sain ikka mööda inimestest. Metsasõidu tehnika hakkab ka juba enam vähem kätte tagasi tulema. Ega siis jalgratta sõit ei unune. Õnneks pole seal Rakkes nagu väga hullu tehnilisi lõike kah. Emumäe kant muidugi on siukseid häid laskumisi, kus hea võimalus kummuli käia ja eelmisest korrast mäletan, et nii mõneski kohas oli olukord närviline kui mõni vennike tahtis sõita, aga keegi hakkas ees jalutama. Seekord olime seal suht üksikult ja sain sõidule keskenduda. Käiguvahetusi tuli küll jõhkralt. Seal põhjaeesti meestel ju mägesi pole, ja siis kui ühe künkaga on õnnistatud siis muudkui nikerdavad samast mäest üles alla. Saad alla laskuda, keerad ümber ja üles tagasi. Nii siis ragistad seal käike üles-alla. Põhipurustused vist olidki keti purunemised seal. Seda vaatetorni, mis mäe otsas oli, nägin ikka päris mitu korda iga külje peal.
Kuni mingi 30 kildini olin ise sõiduga rahul, kiirem võiks olla, aga lootsin, et läbi selle vähemalt ei kustu lõpuks ära. Peale seda hakkas tulema kergeid tõrkeid. Peale mäkke ronimisi sai taaskord sõita pisut, kedagi ees ei olnud ja vahelduseks olid mõned täitsa kiired lõigud. Sain seal 5 kilomeetri lõigud isegi mingi 16 mindiga ära. Kuigi kere andis märku, et kuidagi põrumist ei kannata enam. No ja 40 kilti sai täis. Rada läks metsasemaks, tekkis raskusi. Käiguvahetaja oli ka vist mingit essu täis, kõige magusamaid käike kippus üle viskama.
Päris sellist jõhkrat pori oli vähe. Paar pisikest mülgast oli, kus läbi ei saanud hästi. See-eest oli siuke “mõnus” kleepuv tatt maas. Siuke õhuke pori kiht, et nagu sõitmist ei sega, aga no sõita ka ei lase. Ma ei teagi, kas rehvi valik ka siin suurt rolli mängib, aga vahepeal oli siuke tunne nagu sõidaks mingite iminappadega, imeb ja imeb maa külge kinni. Mõni tüüp lihtsalt veeres vaba hooga mööda kui ma elu hinnaga sõkkusin. Peale 40 kilomeetrit hakkas ka põhiline möödaminemine. Kõigepealt enamus nendest, kellest ma eelmisel kiirel 10 kilomeetril möödusin ja siis riburada kõik ülejäänud.
Viimased 10 kilti. No need olid juba üle mõistuse rasked. Igasugused ideed mingisse ajalimiiti olid purunenud. Lootust mingeid kergemaid rajalõike leida enam polnud. Paar kilti kruusa oli vahelduseks.
Ja nüüd sain kinnituse, et viimased kilomeetrit ON PIKEMAD! 5 kilti enne lõppu, viimase joogipunkti lähistel oli olukord. Oli märk, et 5 kilti lõpuni, selles staadiumis ma nende märkide nimel aind sõidangi. Siis gramm sõita ja tuli joogipunkt. Siis gramm sõita ja kiirenduskilomeeter, taaskord vastu mäge aga see pole oluline. Siis sai see kilomeeter läbi, tuli veel tüki maad sõita ja siis tuli märk 4 km lõpuni. Igaksjuhuks tegin peale sõitu matemaatilise arvutuse uuesti läbi, et no sõidu ajal väsind jne.
Et siis - 5km märk + natuke sõita + kiirendus kilomeeter (1km) + tükk maad sõita = 4 km märk ????????????? WTF. Lihtne järeldus - viimased kilomeetrid ON PIKEMAD! :D
Aga noh mis tast taga nutta oma “suurepärase” ajaga 4:30:25 sai ju peaaegu auhinnalise koha. Neljanda nimelt. Mis sest, et tagant otsast. Aga sellega said pooled etapid läbi ja minu koht kogu arvestuses on praegu 676. Järgmise kahe etapiga on veel lootus mõne koha võrra tõusta, siis on see lust läbi. Kuidas see nii on, pean kõigepealt ise aru saama, aga peale 6 etappi koht enam ei kipu paranema. Kui ise aru saan siis seletan teistele ka.
26. Juulil olen uuel katsel Elvas. Seal ma olen kaks korda käinud ja unustamatud mälestused. Tohutu palavus ja viimane koht ning rahe ja elu kõige külmem rattasõit. Näis, mis sel korral lisandub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar