Lugu siis järgmine, et läksin mina Elva Rattamaratoni sõitma. Ses mõttes polegi nagu midagi imelikku, et olen seda kaks korda ennegi teinud, aga taaskord, minu ajaloos juba teist korda, oli temperatuur jalust rabav. Eelmine kord oli 2011, siis oli ka hirmus palav, seekord oli siis kordus.
Enne etappi oli ürituse kodulehel hoiatus. Kui on üle 25 kraadi sooja, siis spordivõistlustel juhtub väga tihti kuumarabandusi, mis lõpevad invaliidistumise või surmaga. Kui tunnete, et katus sõidab ära, istuge kohe puu alla ja hakake jooma, kui üle ei lähe, helistage 112. Ühesõnaga pilt oli siuke ette maalitud, et otse hukule minek. Ja no kui mulle üteldi, et kas sul on ikka õige minna sinna, siis ma ei kuuland kedagi, vedasin ikka starti. Aga peab tõdema, oli kerge hirm sees küll lisaks tavapärasele ärevusele. Tegin isegi spetsiaalseid ettevalmistusi. Hommikul kohe hakkasin vedelikku tarbima, rohkesti vett. Soovituslikult tunnis liiter, ma niipalju küll ära ei mahutanud. Siis tegin veel siukse lükke, et võtsin termosega kaasa jääkuubikuid. ja enne stardikoridori minekut panid need kiivri avadesse nii, et külma vett tasapisi muutku tuli. Oma 30 minutiks jätkus neid. Kaasa võetud spordijook oli ka jääga jahutatud, et juua kannataks.
Stardi hetkel kiskus temperatuur sinna 30 kanti ja oli suht tõusu teel. Äge kuubis. Esimese kilomeetri üritasin punnitada ja ikka hästi grupi sees olla, et mitte kohe viimaseks ei jääks, aga siis kui Elva vahelt välja saime, lasin veits tuurid maha, et mitte ära tappa ennast. Väga ka ei pidurdanud, aga möödasõite ei üritanud eriti.
Peab enese kiituseks ütlema, et see jääkuubikute trikk oli väga hea mõtte, nad kurjamid sulasid küll kole kiiresti ära, aga hoidis kupli jaheda küll. Vedeliku tarbimist üritasin ka jätkata. Mul rattasõidu ajal kipub to tegevus tavaliselt ununema. Et küll on liigselt tegemist ratta valitsemisega või siis kihutamisega. Seekord üritasin kõigest väest, esimeses TP-s oli peaaegu pool pudelit otsas. Lasin kupli alust kasta ja pudeli täis panna ning edasi. Peab tõdema, et esimene pool distantsi läks üldse hästi. Kuumarabanduse eest sain enamasti minema. Asustatud punktides oli ka lahkesti voolikuga pritsijaid, kes kuumarabanduse tahapoole aitasid jätta. Aga no peale 35 kilti juba hakkas to seltsimees kuumarabandus lähemale jõudma. Oli lõike, kus ta ikka juba kiivrist kõvasti kinni hoidis ja tundsid, et on pehmelt üteldes palav. Aga siis tuli mõni päästev laskumine, mis Elva rajal on küllalt kiired. Või tuli mõni veega pritsija. Eriti hea oli ühes vabatahtlike joogipunktis, kus valasin liitri külma kaevu vett kiivri alla. Vot see lõi silme ees kohe selgeks. Härra kuumarabandus jäi sinna punkti passima, aga no 5 kilti ja juba ta oligi järgi.
Pelale 50 kilti oli juba veidi raskem see sõitmine,. aga keskmine kiirus oli veel endiselt üle 19. Pole paha, nagu vanad eestlased armastavad ütelda.
Elva rada on üldse siuke suht kihutamise rada tegelikult. Tavaliselt maastikumaratonidel ei harrasta grupisõitu, aga siin sai teha küll. Sattusingi ühte täitsa heas tempos liikuvasse gruppi. Vedas algul seda üks naisterahvas päris pikalt. Mma olin reas kolmas ja mõtlesin, et ees sõitev härrasmees võiks kuskil laskumisel ise ette minna. Et ta hea suure kaaluga vennike, et veaks hoo enne uut tõusu üles ja no siis ma olen ju ka nõus nats vedama. Aga no to ei läind, nii ma seal siis olin kolmandal positsioonil. Imelik on nagu ennast ise ette punnitama minna. Mingi hetk tagant poolt keski mees hõikas, et mõni džentelmen võiks ette vedama minna. “Mine ise lammas, mis kamandad” tahtsin tegelikult ütelda, aga ei ütelnud ja ühe laskuva sirge peal tõmbasin Tuurid üles ja läksin ise vedama. Vedasin siis ka jupikese, aga kae troppe, ei olnd uut džentelmeni kuskil. Miski tõusu peal ei jõudnud enam ja läks grupp mööda, ikka see tütarlaps ronis ette. Ja kõik need samad lambad samas rivis järgi. Jäin esialgu gruppi lõpu, aga vahed tulid sisse ja pidin ennast sinna kolmandaks tagasi ronima. Aga päris 10-15 kilti sai selle grupiga edasi, korra käisin veel ees, aga siis lagunes asi ära. Jja edasi pidin üksi hakkama saama. Hea meel oli siis, kui ühe tuules sõitja ikkagi mingi hetk kätte sain ja napilt, kuid kindlalt seljataha jätsin.
10 kilomeetrit lõpuni märgi juures olin ajaga 3:13. Motivatsioon oli kõrge, alla 4 tunni aeg oli käega katsuda, isegi mõtli, et äkki suudaks mingi 3:45 ära suruda. Aga varasemast oli meeles, et mingid ebamugavad tõusupurakad. No ja ei pidanudki neid kaua ootama. Metsa lõigud ei olnud seekord hullud, sest oli kuiv ja sai ilusti kulgeda. Aga see jupp karjääri moodi asja oli päris halb. Esimest korda sõidu jooksul pidi tõusu pärast ratta otsast maha ronima. Ja siis hakkas juba raske. Pidasin vastu, 68 kilti sai sõidetud ja mõtlesin ise, et tegelt päris hea, krampe pole olnud ja pole isegi ähvardanud. Siis tuli mingi pisikene tõus, lendasin sinna liiga kiire käiguga peale ja kohe andis kramp tunda. Läks õnneks üle.
Märk 3 kilti lõpuni. Ja kohe viimane minu jaoks mitte jõukohane tõus, panin poole peale välja. Ttasakaal kadus, astusin ratta pealt maha ja mõlemad kintsud totaalselt krampis. No lase või püksi. Mingis pool kägar kõnnis roomasin sealt künkast üles. Ronisin ratta peale tagasi. Jja õnneks päris hulluks ei läind, sain ratta peale tagasi ja siis sõitsin kõige madalama käiguga siledal asfaldil, et jalad käima saaks. Ja läks õnneks.
Viimased 2 kilti sain isegi kihutada natuke. Saabus päästev finis. Aaeg 3:54:24. Üle joone, ratta pealt maha, kolm sammu ja jalad krambis käpuli maas. Kuumarabandus jõudissi ka kohale. Aga no seal polnud enam hullu, ses mõttes, et üks onu käis ringi ja jagas sportlastele purustatud jääd, sai ennast igast küljest jahutada ja isegi kramp läks ära kui jääga jalgu hõõrusin. Jääd pähe, särgi alla ja püksi ja õige pea oli peaaegu inimene olla. Siis ajasin end püsti ja järve. Miski lomp seal finisi paigas on. Enne starti käisin katsumas, et maru soe ves,i nüüd lendasin sisse ja krt kui külm hakkas. Ttulin välja tagasi, 30 ja pluss kraadi on sooja ja mul on külm. ??????? Võtsin kätteräti ümber ja komberdasin sööma. Siis vaikselt stabiliseerus asi ära, pärast sain isegi veel ujuma.
Aga aega kommenteerides, siis on see minu rekord sellelt rajalt ja samuti ka sellel aastal. 72 kilomeetrit 3:54 ga. (Tallinnas oli küll lõpu aeg napilt väiksem 3:41 aga rada ka 13 kilti lühem)
Elvast oli varem tulemuseks 4:06, millega olin viimane ja 4:17, millega olin kuskil lõpu lähedal.
Nii, et sellesse aastasse saab rekordi kirja kah vahelduseks :) Viimane ka ei olnud, 14 rattahullu jäi taha poole.
Järgmine etapp on juba 9. august Otepääl. Rada ei saa kindlasti kerge olema, aga no ega ma ei karda :) Julge ratturi jalad on krampis.
Kohtumiseni julgematega rajal, vähem julgematega blogis :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar