Otepää Rattamaraton, 5 tundi puhast pori.

Sai Otepää maratonil käidud. See on siuke päris korralik rada, tõuse Lõuna-Eesti maastikule kohaselt on ikka ilusasti rajale paigutatud. Eelnevalt olen seal 2 korral sõitma sattunud. Ühel korral, siis oli rada küll pisut erinev, olin põhimõtteliselt viimane, terve raja sõitsin laibaka ees, aga protokolli sain eelviimase koha. Teisel korral käies oli rada juba muudetud ja tänase viimase korraga võrreldes peaaegu samasugune. Lõpu osas oli mingi muutus. Ma teadsin kogu aja, et lõpus läheb kergemaks. Et kui kolmandat korda Harimäele ära saab, siis saab natuke lahedamalt sõita ja isegi natuke asfaldit proovida. Aga ei saand, võibolla mu mälu oli aastast 2012 ja väga kuumast maratonist tuhmunud, aga minu arust oli see rada lõpu osas oluliselt raskem.

No ja muidugi põhiline küsimus oli selles, et reklaamiti välja, et rada on 64 kilti, aga no minu mõõteriistadega tuli ta kõva 66. Ma olin ju kogu jõuvaru 64 peale planeerind. Nali, tegelt ma lendasin nagu alati planeerimata ja treenimata peale, ja no tulemus oli tulemus. Kolmas koht. Tagantpoolt, arusaadavalt.

Peale pikka kuivust ühe ööga maha sadanud vihm oli ikka korraliku muda üles ajanud. Alguse osas oli rada lihtsalt siuke tatine ja pritsis koledal kombel. Aga Kekkose radadel ja muidu metsavahel ikka vajus "mõnusasti" selle läga sisse ära.

Algul mulle kohe meeldis. Palav ei olnud. Sõit sujus ilusti, sain ilma rahmimata päris paljudest isegi mööda. Tegelt olen ju oma 5 aastase karjääri jooksul mõned mudakoolitused saanud. 5 aasta taguse Viljandi mudaralli ja samal aastal toimund Tartu mudamaratoniga võrreldes oli see, eriti alguse osas, ikka väga poisike. Pori sügavuse ja koguse mõttes. Nagu üteldud, algus oli hea, isegi kiirus polnud paha. Ma jälgin oma spordikellaga 5km lõike. 13 tükki neid kogunes siis, esialgu oli kiirus vahemikus 14 kuni 20. Seitsmendal lõigul Harimäelt kruusa pidi alla minnes koguni 24. Aga no siis edasi läks nagu läks. Läbi metsa Harimäele tagasi minnes tegin peaaegu, et aegluse rekordi. 5 kilti 40 minutiga.

Ja seal ma ära "kärvasingi" vististi. Edasi lõigud tulidki kõik 30 minuti kanti. Lõpptulemus samuti maailmarekordile lähedane. Lõpu ajaks sain 5:14:27 ja nagu üteldud, tagant poolt kolmas. "Tubli poiss".

Harimäele tagasi ronides oli tegelt ikka kuradima libedaid lõike. See õhuke muda on hullem kui kiilasjää. Peale selle, et ise oled üleni "kakine", on ju ratas ka nagu mingi kärakas. Pidurid muutusid ebausaldatavaks. Kord pidasid, kord mitte. Enamasti pidurid takistasid ja ragisesid, siis kui oli vaja mäest üles sõita ja alla minnes kui pidurdada oli vaja,  siis ei haakind kuidagi või siis järsku haakisid nii, et lasid nagu kelguga. See piduri nali raiskas jäledalt aega tegelt, kuivaga oleks enamuse laskumisi põhjagaasiga ära teinud. Nüüd lasid kuidagi serva pidi, kogu aeg valmis kummuli käima. No ja kaks korda käisin üle võlli ära ka.

Esimene kord oli siuke ettevalmistatud kukkkumine. Sain aru, et juhitavus on olematu, laskumine on suunaga vasakule, mu ratas läheb paremale - juurikas, kivi, mätas. Suutsin valida, et kukun mätta otsa. Teine kord oli ikka väga ootamatu. Hoog oli sees, juhitavus oli peaaegu olemas ja siis järsku olin kolm meetrit rattast kaugemal võsas. Päris hea vist, et klippidega ei sõitnud, oleks koos rattaga seal 4 meetrit veerenud/kukerpallitanud.

Aga no tegelt oli üle pika aja üks maratoni moodi sõit. Miskit paha ütelda väga polegi, ise olin üle ootuste nõrk lihtsalt. Tõusumeetreid arvestades on see rada kohe Rõuge järel. Nii, et eks ta oleks isegi ilma porita päris katsumusterohke olnud.

Kokkuvõttes olen selle sõidu järel 597. koha pääl. Kalevipoeg on järgmine sõit. See on ka üks raske katsumus, eriti kui peaks taaskord vihmaga õnnistama. Arvatavasti on seal nats vähem sõitjaid ja saab rohkem punkte, et siis endiselt säilib mul, optimismi etalonil, lootus mõne koha võrra tõusta.

Aga kõigepealt tuleb Rakvere öised tänavad läbi joosta 16. augusti ööjooksul. Eelmisest korrast sai väga kõrge latt ette pandud, näis kui lähedale sellele latile saab.