Nüüdseks ikka väga tüki aega tagasi (16.aug) käisin Rakveres jooksmas. Peeti seal taaskord Ööjooksu. Mina osalesin teist korda. Eelmine kord oli ta suvisemal ajal, aga nüüdseks vääris ta juba ööjooksu nime, sest lõpetamise hetkeks oli juba peale hilise kellaaja ka piisavalt pime.
Miks ma sinna läksin? Kurjama hea küsimus. Eelmine aasta sai käidud ja see andis siukse fiilingu, et ei olnud nagu suurt kahtlustki, et sel aastal minemata jääb. Ja peab tõdema, et taaskord ei ole kahtlust, et järgmine aasta lähen ka. Ja mitte ainult seepärast, et poolmaratoni rekord jäi tulemata, vaid lihtsalt seepärast, et kuradi äge jooks on. See melu, mis sinna juurde toodetakse, ajab olenemata kõrgest osalustasust ikka kohale. Lisaks ajab rajaäärne kaasaelamine kiiremini jooksma. Stardis minema minek võtab koguni kaine mõistuse, olenemata pingutusest oma võimetele kohaselt mõtelda.
Kuda siis läks? Laias plaanis hästi. Isiklik poolmaratoni rekord eelmisest aastast jäi küll saavutamata, aga ikkagi hästi.
Esimene kilomeeter. Vist polegi kunagi varem nii kiiresti jooksnud - 4:13. Ma ei tea, mis kuradi pärast ma siukse gaasiga minema kütsin. Olin stardis kohe eliitgrupi seljataga, arvasin oma naiivsuses vist, et suudan nendega koos joosta või midagi. Ise ma tegelt ju sain aru küll, et kole kiire on kuhugi, aga teadlikult hoogu maha ei võtnud. Eesmärgi panin ju omale ka, et üritan joosta 5:10 kilomeetri, et siis saab eelmise aasta aja üle ja väga tappev ei tohiks olla. Esimese kilomeetri piiksu peale tegin kohe plaani ümber, et panen veel põhjagaasiga edasi, et jooksen edu ette, niikuinii lõpus vajub ära. "Terve mõistus", pulss oli stabiilselt üle 170, arvas, et jõuan poole distantsiga siukse edu sisse, et lõpus niipalju ei kustu.
Teine kilomeeter, tuli juba pisut vaiksemalt - 4:51. edasi 4:47. esimesed 5 kilti sain kõik alla 5 mindi ajad. Siis kukkus juurde, aga kokku jooksin edu sisse 2:19. 8. kilomeetrist alates hakkas tekkima juba kaotussekundeid. Esialgu tuli nii tasapisi, kuni 15 kilomeetrini suutsin ikka punnitada. Siis hakkas juba poole minuti kaupa kukkuma.
Ette joostud edu oli sulanud 15. kilomeetri lõpuks 11 sekundi peale. Ja peale seda sulas veel kiiremini kui lumi jaanipäeval. Lõpuks kaotasin aega planeeritule lausa minuti kaupa. Kõige hullem oli 20. kilomeeter - 6:47. Viimase punnitasin läbi valu ja vaeva 6:12ga ära.
Ei ole ikka organismile harjumuspärane aeg füüsiliseks, vähemalt mitte selliseks, tegevuseks. Tavalisel võistlusel teed õhtul spagetid, hommiku kell 9 pudru, sõidad starti ja hakkad 12 kihutama. Kõik söömine ja seedimine paigas. Nüüd on start 21:30. Lõunasöögiks nagu keret täis parkida ei või, õhtusöögi ajal putru süüa harjumatu. Ja eks see andis tunda ka. Kuskil 17. kilomeetrist alates andsid siseorganid konkreetselt tunda, et siva peldikusse ja magama, mida sa hull lahmerdad.
Aga no suures plaanis ju ok, aeg 1:53:59. Kohaks andis see 720, lõpetajaid 1279. suht keskpaiga lähedale, mulle sobib. Arvestades, et rattasõitudel kipun viimasel ajal viimase 5 hulgas olema. Pean vist ala vahetamise peale mõtlema.
Aga no taastumise mõttes, siis peale jooksu olin ikka mitu päeva lombakas, jalad mitte üldse sõna ei kuula. Peale rattasõitu ma seda tunnet ammu tunda saanud ei ole. Ootan huvi ja hirmuga oktoobri algust ja 42 kilomeetrit. Seal vist algust 4:13 teha ei või. :) Sinnamaani sisestan endale aju sisse, et kaine mõistus päästab keha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar