Nüüdseks uue katsumuse eel, olen vanast sõidust nii üle saanud, et võin ta kirja panna. Tegemist oli siis Jõgevamaal, Kalevipoja Rattamaratoniga. Seda trassi ma pean maratoni sarjas üheks raskemaks, füüsilises mõttes. Väga tehnilisi lõike ei ole seal üle mõistuse palju ja kõva kihutamist ka mitte, aga minu jaoks on siukest väntamist ja töö tegemist hulga. Eriti sel korral.
Lugu nimelt selline, et peale Otepää etappi lõpuks jalgrattalt pori maha pestes sai suht selgeks, et piduritega vist hakkab ühele poole saama. Kahe maratoni vahe jäi suht kiireks ja lootsin, et noh saab vast ühe sõidu ära teha veel, siis aega remontida. Pealekauba minu laiskuse juures ma vahepeal ühtegi kontrollsõitu ei teinud, siis enne maratoni starti saabus "meeldiv" üllatus.
Läksin ennast soojaks sõitma ja peale esimest pidurdamist, mis ei olnud eriti efektiivne, jäid lisaks veel ka pidurid peale. Mitte nii, et üldse ei liigu, aga no piisavalt, et oli kuulda meeldivat metallikraapimise heli. Esipidur töötas peaaegu poole vajutuse pealt ja oma rumaluses lootsin, et lihtsalt klots ei lähe tagasi. Võtsin ratta alt, puhastasin suporti vahelt kõik võimaliku tolmu ja liiva ära. Panin alla tagasi ja justkui kadus ära. Kui, siis õige õrnalt oletasin, et noh sõidan ja kasutan, hakkab tööle. Tagumisega nii hästi ei läinud, jäi suht kahisema. Aga ega ma saa siis väikese katkise ratta pärast sõitu sõitmata jätta, läksin starti, vaatab mis saab.
No ja sai nii. Mõnisada meetrit peale starti on üks kitsaskoht ja pidi ratta seisma pidurdama ja siis enam klotsid tagasi ei läinud ja jäid mõnusalt krigisema. Ikka kohe kaugele kuulda, et see tüüp sõidab pidurid peal. Mitu tüüpi sõitsid mööda ja küsisid et kas piduritega midagi. Mis ma ikka vastata oskasin. "las pidurdab, muidu liiga kerge sõita".
Ja nii läksingi kõik 65 kilti kõss, kõss, kõss. Kõige nigelam lugu oli see, et kogu aeg pidurdas, aga siis kui vaja oli pidurdada, ei saanud kindel olla, et seisma jääb. Lühidalt üteldes, laskumisel kihutada ei saand, sest ei teadnud kas all pidama saab.
Rada oli veidike tuunitud, see hirmus teine rabasingel oli välja jäetud ja metsaga asendatud. See oli minu jaoks tegelt suur kergendus, sest toda juppi sõita oli mu jaoks eelmistel kordadel kole piin. Ega too mets ka väga kerge polnud, aga vähemalt tehnilisem ja huvitavam.
Päris kehv koht sõita oli seda osa, kus lühike ja pikk rada kokku said. Seekord juhtus ka nii, et sattusin lühikese raja suht esimeste sõitjatega kokku. See tähendas aga seda, et metsa ja rabasinglil oli vaja neid kogu aeg mööda lasta.
Ma saan aru neist noortest, kes esimeses otsas sõidavad, ikka nagu aja ja koha peale, aga no juba keskmise osa vandid ajasid pisut kurjaks oma trügimisega. Suur vahe on ikka sõitjatel. Alguses noored sõidavad. Kuuled, et tuleb tagant, mõni ka küsib mööda, mõni lihtsalt üritab. Vaatan, kus ära mahub, et päris võssa ei sõida, lased ta mööda. Sealt pool tuleb kiirelt tänan ja kaob kui tuul. Ilma, et ta mind võssa rammiks, igal juhul ei pea isegi seisma jääma. Siis tuleb mingi keskealine mees, suur nagu härg, ratas on karbonist ja maksab rohkem kui mu ratas ja auto kokku. Kõigepealt ta hädaldab su taga et "eest ära", "sõidab, sõidab" või midagi sarnast. Krt ta on 10 kilti sõitnud ma 30 ja mul on pea sama palju veel. Kohta valimata trügib ta sust mööda nii, et pane või võssa. Heal juhul saad seisma jäädes ta mööda lasta. Kuhu siin jäi tänan - Mölakas. Tuleb siia lastega võidu sõitma ja siis arvab endast veel ei tea mida. Viisakas on jh kiiremad mööda lasta ja igal võimalusel ma seda teen, aga ise ma võssa küll ei ole nõus sõitma. Hiljem vaatad protokollis kuhu see karbonraamiga härg jõudis, too on kuskil teises või kolmandas sajas, lühikesel distantsil. Jäägem ikka viisakaks.
Distantsi maasikas, Laiuse mägi sai vallutatud. Ja Würthi tõusu suutsin teist korda ära sõita. Kurb oli aind see, et laskumisi ei saanud võtta. Metsavahel on mõnusad tehnilised laskumised, aga selliste põdurate piduritega tuli need põhimõtteliselt jala ära teha.
Rajal nagu muud polndki, raju sõkkumine aind nagu arvata oli. Hea oli see, et olenemata põduratest piduritest ja mitte kõige paremast vormist parandasin eelmise aasta aega. Eelmisel aastal püstitatud Kalevipoja rekord 4:44 sai tõstetud nüüd hoopis uuele tasemele 4:34. :D
Sel laupäeval (6.09) siis viimane etapp Jõulumäel. Ratas sai korda tehtud. Uued pidurid, uus kett, uus tagahammaka kassett, katki läinud kodar asendatud ja ratas sirgu. Käiguvaheti hammakad ka vahetatud. Nii et sõiduriist peaks nüüd kahur olema. Nii et kogu tulemus sõltub nüüd minust endast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar