6. september käisin Pärnu kandis. Randa minemise asemel läksin rannalähedale maale jalgrattaga sõitma. Sinna maha märgitud 62 kilomeetrit jalgratta rada ja tuhatkond hullu sõitma kutsutud.
Olen korra selle raja natuke lühemas versioonis läbi sõitnud ja oli teada, et on siuke "sõku ja sure". Kui maakaarti vaadata, siis võiks oletada, et tegemist on lihtsa tasase maratonikesega. Eelmine kord kui läksin, oli mõte, et ah mis ta on, alla 60 kildi teen mingi 3 tunniga ära. Tulemuseks oli 4:01. Seekord oli siis teada, et lihtne ei ole ja rada 5 kilti pikem. Mõtlesin, et no 4 tundi ikka sihiks panna, saab vast hakkama. Sain ma jee.
Seekord olin pika veenmise peale ühe kolleegi ka kaasa meelitanud. Ta must oluliselt tublim sõitja. Kinni püüda või ees püsida polnud erilist lootust. Aga motivatsiooni teda püüda sain ikka. Aga no kolmanda kilomeetri lõpus kui ta must mööda ära läks, siis ma üks paarsada meetrit teda nägin ja sellega oli asi ühelpool.
Probleem siis selline, et sealne pinnas on kole liivane. Ja peale selle on rajameistrid suutnud seal tasasel maal ikkagi nii mõnedki tõusujärsakud leida. Rada on ehitatud nii, et esimene pool on sama, mis lühike distants ja seega pisut lihtsam, siis jõuab rada stardi-finiši paika tagasi ja läheb teisele poole, mis pisut veel tapvam ja raskem sõita on. Oma 4 tunni ideega pidin siis arvestama nii, et suusastaadionil tagasi peaks olema nats alla 2 tunni, et oleks reaalne võimalus teise poole hakkama saada. Hea märk selle saavutamisest on see kui staadionile sõites näed, et lühikese raja sõitjad pole veel startinud.
Kui mina rattaga staadionile jõudsin, olid lühikese raja omad juba minema kihutanud. Kohtusin osadega mingi silla peal, mina olin alla nemad üleval. Eelmisel korral sõites ma olin statkal täpselt stardi hetkel. Esimest poolt sõites jäin mingist hetkest juba suht üksi punnitama. Aga vahepeal kõvemale pinnasele jõudes suutsin mingitele eessõitjatele lähemale saada. Lootsin, et saan nad seal poolel distantsil küngaste vahel kätte. Sain ma jee. Nii, et teise poole sõitsin uhkes üksinduses kogu aeg taga viimast sõitjat oodates. Raja ääres mingit tüübid teatasid. "Sa oled vist viimane, aga pane täiega." Väga lohutav. Aga panin ikka nii kuis jõudsin. Totaalne kopp oli ees. Esimest korda sel hooajal mõtlesin, et no mida hekki ma siia ronisin. Kui mingi liivasel laskumisel enam sõita ei julgenud/osanud tuli tahtmine ratas ees mäest alla visata ja teisele poole jooksu panna. Teine suur soov oli ratta spidokas kaugele ära visata. No vaatad, distants ei edene kohe üldse, vahepeal vist keegi keris tagasi seda. Aga ma olen tugev ja vapper pilt risti lõpuni, kasvõi roomates.
Ma ei olnud ikka päris viimane kah, sest vahepeal must sõideti veel mööda. Ma ikka hirmuga vaatasin, et ega viimane mees seljataha pole jõudnud.
Ma ei oskagi selle rajal toimunu kohta muud ütelda kui HIRMUS kuubis. Ootasin neid kilomeetri märke nagu ma ei tea mida. Ei tulnud ega tulnud. Keskmise kiiruse langemine oli nii suur nagu oleks ankrut järgi vedanud. Kui esimesed 35-40 km oli keskmine kah aeglane, aga no stabiilne nats üle 13, siis sealt edasi oli ta kah stabiilne, aga alla 10. Õudne.
Ma ei tea, kuda ma nii ära surin sinna rajale. Üks kole moment oli see kui lõpp hakkas lähenema. Jõudsin staadionile, oli üks tõus, mille tagant paistis lõpukurv vasakule, aga minu rada läks paremale. Sinna samale poole tagasi, kus stardist mindi. Päris kole, hakkaks nagu otsast pihta. Tegelikult oli veel mingi 4 kilti sõita. "APPPPPPPPPI Laske mind koju" ja no ei olnud väga lihtne lõpp ka. Igatahes mul oli kadunud kiirus, jõud, motivatsioon ja ei tea mis veel . Vahepeal juba tekkis tunne et finiš on vist kinni ja kõik on ära läind. Õnneks ei olnud. Kell oli 5 tundi juba täis tiksunud ja finišisirgel ma kõigest väest punnitasin kiirust üles, et saaks alla 5:10. Sain 5:09:56 jeee. Tegelt ei olnud eriti jee hea, et lõpuni jõudsin. Kujutate ette, ei olnudki viimane ,lausa kõrge kohta tagant 5-s.
Kolleegil ei õnnestunud lõpetada, ratas vedas alt, kett läks katki kui oli alla 20 kildi lõpuni. Ei vedand, oleks tahtnud näha kui pika puuga ma pähe oleks saand. Viimases vaheaja punktis oli mul 30 minti kaotust.
Aga noh mis sest sõidust taga nõuda, kohe-kohe uus tulemas. 89 kilti Tartu Rattamaratoni ja siis saab ratta keldrisse ära viia. Too rada on õnneks tuttav ja mitte eriti raske sõita. Aga no selle aasta sõidud ei ole erilisi tulemusi näidanud. Vaatame mis siis saama.
Estonian Cup 2014 kokkuvõtteks. Saavutasin siis kõrge 694. koha, sain 4430 punkti kuue etapiga, mis arvesse läks.
694
|
Erkki
|
Naaris
|
4430
|
630
|
565
|
681
|
685
|
748
|
777
|
813
|
726
|
Neid, kes kõik 8 etappi ära lõpetasid (kuskil eraldi nimekirja pole, aga ma eemaldasin ülejäänud ja tegin ise) oli kokku 197. Mina saavutasin nende kangelaste hulgas suurepärase ja erakordselt fenomenaalse tulemusega 197-nda koha.
Sarja kohta üldiselt niipalju, et kahe aasta tagusega võrreldes on siuke üldine sõitjate tase oluliselt tugevam. Isegi nendes sõitudes, kus ma oma aega parandasi,n olin ma kohalises mõttes tagapool. Aga korralduslikus mõttes on mu arust veidike latt ära vajund. Supp oli tõeliselt maitsev ainult Rõuges ja Otepääl. Elvas oli kah maitse poolest hea, aga meenutas rohkem puljongit. Ülejäänud olid nagu olid. Tundub, et korraldajatele on nagu väga rutiiniks läinud ja niikuinii tuleb palju osalejaid, et ega ei peagi punnitama. Loodetavasti ma lihtsalt vingun, kuna omal kõige paremini ei läinud :).
Üks asi küll veel neile, kes kõik 8 etappi on lõpetanud, on varasemalt miski väike preemia välja pandud. Aga seekord ???? Ei ole eriti palju neid, kes kõik ära tegid, võiks vähemalt medaligi anda. Ei ole vaja autoostuluba või tuusikut sanatooriumisse. Oleks midagigi, mida teistel ette näidata ei ole.
Mis ma ikka vingun, tegelt oli ikka lahe ka :) Järgmine aasta lubati uusi etappe, näis, kas suudan sundida ennast uuesti kõiki läbi tegema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar