Käisin rattavõistluste hooaega lõpetamas rattaaasta tippsündmusel Tartu Rattamaratonil. Seal vist püstitati lausa osalejate rekordeid. Ligi 3500 ratturit pikale rajale. Kõik küll starti ei tulnud, aga hirmus palju inimesi oli ikka. Aga miks ka mitte, ilm oli ilus, rada oli kuiv ja kõva. Kohati tolmas nigu veskis. Lausa lust rallida.
Ma olin 5. korda kohal. Stardigrupp oli suht taga otsas tulenevalt varasematest "headest" sõitudest. Ja peab nentima, et see Jõulumäe sõit oli moti nii alla tõmmand, et ega ma mingit head tulemust sõitma ei osand minnagi. Eks ma ikka enne starti suurustasin, et teen isikliku rekordi alla 4,5 tunni nigu sipsti. Aga no kainelt järgi mõelda, polnud ju suurt loota. Läbisõitu oli kogunenud 917 km. Peaaegu midagi sellise rattasuve jaoks. Stardis võtsingi vastu otsuse, täna lihtsalt sõidan, pilti risti ei tõmba ja vaatan jooksvalt kuidas läheb.
Algul nagu ikka suures pundis ja palju kobistamist ja kummalisi kukkumisi rajal, mis tee veel kitsamaks tegi. Muru oli hommikul veits libe ja osad tegelased kohe plärts ja plärts laskumise peal küllili. Isegi natuke naljakas oli neid potsatusi vaadata. Sest tegelt põhjust kukkumiseks eriti polnud. Aga no ikka juhtub. eks ole isegi lollisti kukutud.
Spordi tee peale jõudsime siis läks kihutamiseks ja tekkis üllatavalt lahedalt ruumi. Sel jupil tegin ka ühe isikliku rekordi. Maksimum kiirus tuli 62,3 ja mitte korraks vaid isegi püsis ees natuke. Täitsa äge. Siiani oli 57 kopikatega. Üllatavalt lihtsalt tuli kusjuures. Sai veits spurditud ka, kuna ruumi oli, et saaks veits "vabamasse vette". Aga väga pikalt ei punnitand. Matule jõudes oli taaskord suht kitsas ja otsustasin otse läbi sõita, süüa-juua võtma ei läind. Peale TP-d alati olukord muutub ja oli isegi ruumi sõita.
Harimäele sõitmine pole mu jaoks kunagi eriline probleem olnud. Paar juppi punnitamist on, aga tegelt on ta nagu sipsti ületatud. Harimäelt alla tulek aga on jälle üks lahe kihutamise jupp. Seal saab kruusa rallitada ja on juba tiba adrenaliinim. Minusuguse oskuste juures seal kiirus üle 35 ei lähe. Või no läheks, aga eriti ei julge. Rahvast ka ümber suht tihedalt. Oligi üks korralik kukkumine. Meeidkud korjasid seal katkiste põlvedega onusid kokku. 4-5 tükki neid seal ikka kurbade nägudega ootasid.
Aga mina mahtusin mööda, jõudsin teise TP-sse. Seal ma sain esimest korda teada, mis kell on. Polnud ise lihtsalt vaadanud enne, ei hakkand stressi tekitama. Poleks sealgi vaadand, aga see kommentaator ütles, et tund ja 12 on sõidetud. Jõin ja sõin seal kurki ja kimasin edasi. Vahepeal tegin mõne spurdi kui jõudu oli. Kui tundsin, et pulss läheb kõrgeks, lasin jälle jala sirgemaks. Peab nentima, et esimest korda sõitsin nii, et oli suht suva, mis lõpuaeg tuleb.
Järgmine kord heitsin kellale pilgu Pukas. Olin meeldivalt üllatunud, et oh, saabki äkki mingi 4,5 tunniga hakkama. Eelmine aasta ma peale Pukat kustusin ja seega nagu väga lootusi üles ei kruvinud.
Ja ega sinna Astuveresse oligi ikka astuda (vändata). Õnneks ma mingit surma peale ei lasnud omale. Üks tuttav läks mööda. Ta oli esimest korda ja päris, et kas edaspidi läheb kergemaks. Ma kiitsin, et läheb ikka, et peale Astuveret hakka kihutama nii, et nina verest väljas. Ta vist hakkaski, sest lõpetas alla 4,5 tunni. Ise võtsin udu rahulikult. Astuveres vaatasin, et no 4,5 ei tule niikuinii. Palul jäin kohe seisma ja jõin rahulikult puljongit. Jõudsin veel mõelda, et ei tea kus need lühikese raja esimesed on. Et ju varsti tulevad. Ja juba nad tulidki. Esimene punt läks mööda nii, et ei jõudnud kokku lugeda palju neid oligi. Alla 10 vist. Hetk hiljem tuli veel. Siis hakkasin ise ka uuesti sõitma ja no siis neid lühikese raja kihutajaid tuli aga järjest. Tegelt see mulle ei meeldi, et nad seal must mööda kihutavad, ma ju ei jõua enam nii kiiresti kihutada kui nemad. Tigedaks (kadedaks) teeb.
Hellenurmes jäin ka seisma ja kui joogipakkuja küsis, et kas läheb vett või spordijooki, siis tellisin hoopis: "Puljung pirukaga palun". Ja saingi, puljongi ja rosinakukli. Sõin ja jõin ära, võtsin kurki peoga kaasa ja sõitsin edasi. Kurki sai tegelt igalt poolt peoga kaasa võetud, toda on ikka väga hea tee peal nosida.
Nüüd hakkasin juba tihti kella vaatama, et ei tea, kas jõuan alla 5 tunni. Tegelt hakkas juba sõitmist segama see kella vahtimine. Õnneks aega oli ja mingi 5 kilti enne lõppu tegin veits kiiremaid liigutusi, et ehk saab siis alla 4:50. aga ei saand. Ühel tõusul oli üks ridakukkumine ka, osalesin ka ja pidin peaaegu käe maha panema. Tulin üle joone 4:50:41. Polegi kõige hullem. Või no see aasta ma ei pidanud seda eriti hulluks, eelmisel aastal sõitsin nii, et veri ninast väljas ja sain ajaks 4:50:43 ja pidasin seda läbi aegade kehvemaks sõiduks. Vat mida kaks sekki teeb :D. Eks ma järgmine aasta proovin jälle paremini.
Nüüd on veel minu võistlushooaja lõpp ja tippsündmus Tartu Linnamaraton teha. 4. oktoober, 42 kilti puhast jooksurõõmu. Siiani ma veel trenni mõttes jooksnud pole. Mingi 70 kilti on hooajal kokku jooksu tehtud sel aastal. Viimati juhtus see liigutus jalgadesse ööjooksul. Näis mis saab. Kolmas kord katsetada, võib juhtuda et tuleb keskpärane tulemus või siis tuleb rekord. Kiiruses või aegluses.Kõik otsad on lahti :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar