3. Tartu Linnamaraton, elu parim maraton.

Nüüd sellest maratonist pisut üle nädala möödas ja esmased emotsioonid maha jahtunud. Üüber hea meel on selle üle, et hooaja lõpuks sain veel ühe isikliku rekordi kirja.

Tartu Linnamaratoni mõõtsin kolmandat korda. Esimene aasta oli uus ja huvitav, eesmärke polnud, kogemusi polnud, jooksnud polnud. Lidusin 18 kilti koos Contraga koos, siis koolesin täiega ära mingi 27-28 kildi peal jalutasin või siis "jooksin". Esimene pool rajast tuli gramm alla 2 tunni, teine pool tuli 3:15 millegiga.

Eelmisel aastal oli juba veits kogemusi, jooksukilomeetreid polnud endiselt. Oma arust ei läind hullu panema, aga algus kujunes ikka hulluseks ära ja tuli aeg mingi 5:40 lähedale.

Seekord olin ikka juba vana kala. Ikkagi kolmas kord ja lisaks veel 5 poolmaratoni kogunenud. Mingisugune sõjaplaan oli isegi olemas. Ülim eesmärk oli jõuda alla 5 tunni. Lohutuseesmärk oli isiklik rekord. Ja plaan jooksuks oli, joosta oma isiklikus tempos vaatamata mingeid tempomeistreid ega konkurente. Loomulikult ei saa neil lasta ennast üldse mõjutada, aga tegin mis suutsin. Lisaks võtsin seekord jooksuvööga kaasa lisajooki. Eelmine aasta ma mäletan kuskilt 35-ndast kilomeetrist alates olin stabiilselt jooginälgas.

Nüüd mul ju uhke spordikell ka ja panin seal omale orientiiriks 6:21 kilomeetri kohta. See peaks lõpu ajaks mingi 4,5 tundi andma. Aga no oma piitsutajat ei saa ju madalale ka seada.

Stardist läksin minema suht omas tempos, seal alguses muidugi raske hoida seda, kõik sahmivad siia sinna. Mõned lähevad eriti aeglaselt, teised jälle nagu raketist lastud. Aga no esimese 1 kuni 2 kildiga sain vist oma hingamise ja tempo paika ja lasin nii minna. Vaikselt toimus rahvastiku hajumine ka ümberringi. Kuulsin, et seljataga mingi punt jookseb. Seal oli 4:15 tunni tempomeister oma jüngritega. Mul tekkis juba kerge hirm, et pingutan üle, aga jälgisin oma hingamist ja pulssi ja lasin samas tempos edasi. Enne joogipunkti lasin tempo veits alla, et saaks rahulikult juua. Seisma ei jäänud, võtsin kaks vett kaasa ja jooksin edasi.

Mingi 8km kandis läksid 4:15 tunni tempo tegijad must mööda. Ma arvan, et nad tegid vahele mingil põhjendusel kiirendust, sest läksid mõnesaja meetriga ette ja siis vahe ei muutunud tükk aega.

3. joogipunktis ma sain nendega jälle kokku ja jooksin sealt tahapoole langejatega natuke maad koos. Oli seal ka üks tuttav pundis, sai veidi juttu ajada.  Selle jupi peal tegin endale vist ka pisut liiga, sest jooksutempo kasvas mingi 4:40 lähedale kilomeetri kohta. Enne 21 km vahefinišit lasin neil minna ja jätkasin oma jooksu. Pulss oli vaja alla saada ja vajasin enne joogipunkti veidike kosutust. Jõin korralikult, võtsin mõne ampsu süüa ja kurki ja läksin üksi edasi. Paar tükki jooksid must mööda ja ühest sain ise mööda, aga muidu olid järgmised 5 kilti kohe päris rahulik. Tempo ka veel väga ära ei kukkunud. 4:15 grupp kadus silmapiirilt, aga 4:30 gruppi veel tagant ei paistnud. Jooksin pärsi üksi. Oma head ja vead sellel. Motivatsioon kipub ära vajuma, distants ka juba nii kaugel. Peale 26 kilomeetrit hakkas esimesi äravajumise märke tekkima. Esmalt kaotasin oma ette joostud ajas 10-20 sekki, siis järsku kuni minut. jne. Jalad hakkasi kergelt tuld lööma. Mööda jooksjate hulk kasvas. Aga panin plaaniks, et käima ei jää. Ja no tegelt olin oma eesmärgist ees. 4,5 tunni grupp ju oli veel seljataga.

30 km märk hakkas paistma ja kuulsin seljataga suminat, seal nad olidki. 30 km vaheaja võtsin veel nende ees ja siis läksid nad mööda. Kutsusid kaasa, et jookse tuules, aga ei jõudnud ja ega väga ei püüdnud ka oleks tapmiseks läinud. Siis veel mõned pundist mahajääjad ja jälle vaikus. Uhke üksindus. Aga samas oli mul endiselt positiivne meelestus, sest 5 tunni tiim oli veel päris kaugel. Ja ma endiselt jooksin. Ja nüüd oli selgelt juba lõpp lähemal kui algus :).

33. kilomeeter tiksus täis kui kuulsin jälle seljataga gruppi tulemas. Muutusin juba ärevaks, et ei saa ju 5. tunni grupp olla. Oli õnneks 4:45. Aga nad olid oma graafikust kõva 5 mindiga ees. Olin ennast pisut kogunud ka ja proovisin nendega koos edasi minna. Aga ei pidanud vist poolt kilomeetritki vastu. Jäin iga sammuga maha. Nüüd juba muutusin natuke murelikuks, sest tegelt olid jalad ikka pääääris valusad. Aga kõndima veel ei jäänud ja paistis, et kõndivatest inimestest liigun ikka oma "jooksusammuga" kiiremini. Siis oli miski meditsiinionu kes jagas glükoosi tablette, hea maiustus vahele. Siis hakkasid mu isiklikud veevarud ka lõpule jõudma, õnneks tuli kohe joogipunkt ja sain ennast tankida. Kurki võtsin kaasa, aga miskipärast veepudelit täita ei taibanud.
36 kilti sai täis, 5. tunni gruppi polnud näha. jooksmine oli juba väääga tönts. ja kui 36,5 peal üks tüüp must mööda kõndis, siis jäin ka kõndima. Algul kohe ei saanudki, jalad ei kuulanud sõna, aga siis õnnestus. Üldist väsimust polnudki hullult, aind jalad olid valusad. Nii ma siis kõndisin 37. kildi märgist mööda. Vahetult enne 38. kildi märki sai üks tuttav onu mu kätte ja ütles et 5. tunni omad kohe tulevad, et peab eest ära saama. Mina ei suutnud eriti kuhugi põgeneda ja kõndisin edasi. Proovisin korra joosta, ei õnnestunud veel. Veits enne 39 km märki saidki need 5. tunni püüdjad mu kätte. 39 km märgi juures ma juba tegin taas jooksulaadset liigutust ja kogusin kiirust. Üritasin ikka lõpus natuke kobedamalt liikuda, ikkagi inimesed vaatavad. Mingi 40. peal oligi juba täitsa enamvähem joosta. Vaevaline, aga kiirem kui käimine. Jõudsin veel enne 10 kilomeetri distantsi esimesi tüüpe Toomemäele ära keerata ja seetõttu kõik kaasaelajad plaksutasid mulle :)

Viimasel 2 kilomeetril läksid veel mitu vana maratonihunti must mööda. Aga neid ei ole häbi mööda lasta, tüüpidel vanust 70 kanti ja maratone läbitud üle 100, oli heameel, et nad alles  nüüd mööda said. Viimane kilomeeter on alla mäge, te ei kujuta ette kui halb on joosta nii väsinuna mäest alla. Hirmus. Viimased 500 meetrit seal lidusid ka juba esimesed 10 km jooksjad. Need ikka läksid mööda nigu siuh ja siuh. Aga ma ka punnitasin. Viimane 200 meetrit spurtisin, kuna ma tulin pikalt distantsilt tol momendil üksi. Siis hüüti mind ka üle väljaku maha, et tuleb pikalt distantsilt Erkki Naaris. Jee uhke tunne oli, pingutas jooksma. Vaatasin, et kell jõuab kohe 5:10. Tahtsin ületada, ja napilt jõudsin 5:09:49, küll oli raske ja uhke.

Küll nüüd sai pikk jutt. Nagu maratongi. Aga lühidalt saab ütelda, et kõik oli super. Ilm oli super, enesetunne oli super,  jne. Eriti lahedad olid need nimelised numbrid. Kõik kaasaelajad said ikka nimeliselt kaasa elada. Nii tore kui raja äärest hüütakse "Erkki jõuab, jõuab".

Ja kuna hooaja viimasel spordiüritusel ka isiklik rekord tuli, siis võib igati rahule jääda. Järgmiseks aastaks igatahes on küll kindel plaan see 5 tunni needus ületada.

Aga järgmise aasta plaanidest ja kalendritest täpsemalt vast mõni teine kord.