Hea pealkiri sellele jutukesele oleks ka “Kuidas ma ilma treenimata maratonile läksin”. Tegelt ma pean taaskord tõdema, et ma päris ok mõtlemisega pole. Põhjusmõtteliselt võib ütelda, et ma suusatasin viimati 2013 aasta Tartu Maratonil ja läksin selle vana rasva pealt uut sõitma. Tegelt ma korra käisin sel aastal ka suuski katsetamas. Tegin 19 kilti, millest pool kujunes suuskadega jalutamiseks. Nii, et suusatanud ma polnud väga ammu. Ja muu trenniga on ka nagu on. Lootsin rohkem selle peale, et eelmine aasta sai ikka natuke liigutatud ja alates Detsembrist hoolega puhatud, et noh, mis ta siis ära ei ole. Ei saa ju ära ka jätta kui juba pisik sees ja kinni makstud.
Kuidas mul siis läks? "Tehtud", nagu klassikud ütlevad. Juba mitu päeva enne starti oli siuke teistmoodi ärevus. Tavaliselt veri keeb, tahaks starti. Seekord oli siuke hirm ja aukartus, et kuidas ma seal elama jään. Varasemad kogemused olid erinevad. Teadsin, et on võimalik, aga võib ka üle mõistuse raske olla.
Kui tekkis võimalus, et tehakse lühemal distantsil, ainult Paluni, oli isegi kergendus, et noh 16 kilti on ka parasjagu pääsemist. Aga no kuskilt varastati see lumi kokku ja tehti ikka täies pikkuses.
Pühapäev oli nagu alati enne võistlust, veri kees, tahtsin kihutada. Ilm ähvardas tulla väga hea. Riietusin vastavalt, viie aasta jooksul on juba mõni ettekujutus tekkinud, kuidas ja mis tuleb selga panna. Stardialas oli tunda kerget tuulekest, mis oli üllatavalt külm, aga muidu oli ilus ilm tulemas, päike juba metsa tagant kõõritas.
Start. Olin suht taga otsas tulenevalt oma varasematest tulemustest. Liikumine hakkas pihta, olin suht ettevaatlik ja lasin hullud mööda, et tokid ja suusad ikka terveks jääks. Hullud tormasid minema, sai rahulikult kulgeda. Mitte, et edasi oleks saanud, ma ei mäletagi varasemast nii “kiiret” starti. 62 kildi märgist mööda libisedes vaatasin kella ja stardist oli möödunud 11 minutit. Esimesed hakkasid Matule jõudma. Igatahes esimene tõus ja laskumine tekitas korraliku ummiku. Päris seisma ei pidanud vist jääma, mingil teosammul sai ikka liikuda. Suusatamise liigutust sai teha peale esimest laskumist. Sest seal tehti ikka igasugu huumorit. Nuta või naera. Kukkumisi, koperdamisi, mäe otsast jala alla tulemist, oh isver susver. Suusamaraton: võtan suusad jalast ja kõnnin mäest alla??????
Igatahes ma sain sealt mäest eluga alla, ei kukkunud ega midagi. Siis oli veits ruumi sõita kuni järgmise tõusuni ,kus oli taaskord ummik. Aga nii ta tasapisi läks, sai sõita küll. Laskuda kahjuks ei saanud eriti, enamasti kulus aeg kukkujate vahel laveerimisele. Minu tähelepanek rajalt oli see, et inimesed ei oska mäest alla lasta. Plärts ja plärts, polnud ühtegi laskumist kus keegi poleks ennast sirakile visanud. Kui see laskumine veel kurviga juhtub olema, siis on päris katastroof. Lastakse rahumeeli diagonaalis üle raja ja mauh kraavi, kui keegi ette jääb, siis lihtsalt jalust maha.
Ise pean uhkusega tõdema, et laskumistel ei kukkunud. Korra sileda maa peal küll. See on see, et heategu ei jää karistamata. Astusin ühe onu eest ära, kuna ta mu taldadel sõkkus ja siis rajale tagasi astudes panin kepi suusa ette. Nii, et ühe kukkumise ikka sain kirja.
Peale nende esimeste laskumiste suurt midagi ei juhtunudki, enne Matut korra koperdasin ja vaikselt kulgesin. Harimäele jõudsin üllatavalt kerge vaevaga, vähemalt enesetunde poolest väga ok olemine. Sealt alla saab 3 kilti mõnusalt laskuda. Too on raja kõige parem osa :)
Mul oli tegelt pisike unistus, et ehk saan oma tugeva treenituse abiga 6,5 tunniga hakkama. Teine plaan oli ka. Jõuda Kuutse punkti 3 tunniga. See asub poolel maal, aga mitte selles pole lugu, vaid selles, et 3,5 tundi peale pikka distantsi starti alustab lühike, mis stardib poolelt maalt ja ainuke võimalus jõuda raja teisele poolele enne lühikese raja starti ja seeläbi jätkata veidikene hõredamal rajal, tuleb Kuutse punkti jõuda hiljemalt 3 tunniga. Aga ei õnnestunud. Kuutse punkti oma kella järgi sain 3:30. Lühikese raja ette jõudmine oli maha maetud. Kuue poole tunni unistus veel säilis kergete kahtlustega. Olin siis rahulikult Kuutse punktis, sõin kuklit, jõin Mustikasuppi. Ah jaa, selle mustikasupi kvaliteet sel aastal oli ikka absoluutselt madalale kukkunud. Vanasti oli ta ikka tummine ja sisaldas mingeid mustika laadseid asju, nüüd oli nagu tee. Väga kurb, tahan vana mustikasuppi tagasi.
MIs siis edasi …. Ega polnudki suurt midagi, hakkas kergelt valu ja vaev. 40 kildi peal hakkasid jalad ja õlad tunda andma, et midagi justkui oleks tehtud. Motivatsioon hakkas maha käima, sest tekkis juba tunne, et aeg tuleb üle 7 tunni. Peebule jõudsin, siis oli tegelt kergendus, sest see Kuutse Peebu vahe on kõige jõhkram distantsi osa minu jaoks. Vaikselt tuli Palu ka kätte. Aega oli kulunud juba omajagu ja tasapisi kulgesin edasi. Siit edasi hirmutati halbade lumeoludega. Aga selle kohta ma ei ütle ühtegi halba sõna. Super hea rada oli. Kui keegi ütleb, et oli halb, siis tahaks teada, mida ta seal näha lootis. Kogu Eesti lumi oli vist kokku kraabitud. Paari üksiku koha peal oli maa natuke välja trüginud, aga seda ka ainult ühes raja servas ja loomulikult olin ma sealpool.
Helenurme lärm ka juba hakkas kostuma, seega oli veel 10 kildi kanti lükata, väsimus hakkas juba üle minema :) Helenurme punktis jõin ühe kaasa toodud “tulemuste parandaja” ka ära. Õudne jook, aga vist veits mõikas, sest 5 kilti enne lõppu oli see üle kere valutamine ära läind. Lihtsalt põhjalik väsimus oli selgas.
Jee, lõpp. Päris hea oli ikka seda lõpujoont näha. Mingit lõpuspurdilaadset liigutust ma küll teha ei jõudnud, tõukasin kuidagi üle joone ära ja olin häppi et tehtud sai. Medal oli uue kujundusega, see tegi ka röömu. Vanad kõik täpselt ühesugused. Tegelt peale lõppu tegid paljud asjad röömu: medal, supp, diplom, auto nägemine ja veel enam sellesse istumine, see et suusad said kuskile käe ja silma alt ära panna jne. Isegi lõpu aeg tegi röömu, sest see ei olnud aegade kõige halvem. 7:22:37 andis 4354. koha. Kusjuures kohanumber on läbi aegade kõige parem. JEEE.
Tegelt pealkirjast tulenevalt üks moment veel. Alates Kuutse punktist sõitsin ma võidu ühe lehmamaskotiga “Lilli”. Ma ei tahtnud kuidagi lasta sellel sündida, et mingi suure ja paksu kostüümiga onu must möödub. Nigu ma kuulsin kommentaatorilt, et lehm on punktile lähenemas, tõmbasin kohe tuld. Lõpuks lugesin igat kilomeetrit, mis ma tast eespool püsisin. Ja õnneks ma ei pidanud seda häbi taluma ja sain finišisse enne lehma. Uh kergendus.
Järgmisena hakkan jooksuks valmistuma. Puhkan rohkelt, söön energia taastamiseks ja midagi oli veel … ei tule meelde…. ah jaa trenni peab ka tegema (pisut).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar